Ehk siis suvi jõudis ka siia kohale. Kauaks seda jagub, kes seda teab, aga ma ei vingu, vaid naudin. Olen ära olnud veidi üle kuu ning ikka on küsitud, kas ma koju ei igatse. Natuke küll. Esiteks ma igatsen oma patja. Nimelt on mõlemad padjad kujunenud ääretult ebamugavaks ning tekitanud mulle kaelavalu. Kael on pinges, õlad on pinges ning seetõttu olen rohkem kurnatud kui võiksin olla. Teiseks igatsen ma eestikeelset keskkonda. Seda, et ma saan eesti keeles suhelda. Eks Kärt on siin ja mõned teised eestlased veel ja eks ma ju vanematega suhtlen ka, aga päris sama see pole. Ning natuke hakkab see kujunenud rutiin üle viskama, tahaks natuke lihtsalt vedeleda. Aga mitte siin, vaid just kodus oma tuttavas keskkonnas. Samas igavuse üle ei saa kurta, see oleks patt, ma olen ju Prantsusmaal! Teha on palju ning mitte ainult tööd. 31. juulil ehk eile käisin Pariisis lugu jutustamas ehk siis ühel üritusel, kus esinejad peavad rääkima tõese loo oma elust. Läks hästi, oli tore ning teised seitse lugu eranditult kõik põnevad ning vinged.
Muidugi ei saa üle ega ümber väikestest juhtumistest töö juures. Klient tellis menüü 3 (ehk siis pitsa+salat+jook+magustoit) kreeka salatiga. Esiteks meil pole seda. Kõige lähedasem asi sellele on kolme juustu salat. Ning naisele ei meeldinud üldse, et ta pidi tavalise rohelise salatiga leppima. (Green/Greek, arusaadav, et võib väike ebakõla kassa ja kliendi vahel olla). Ta nõudis oma kreeka salatit või siis vähemalt kolme juustu salatit. Filler ütles, et pole võimalik vahetada. Tema vastus? I don't believe you. Ning see kestis ja kestis. It's not possible, I don't believe you. It's not possible, I don't believe you. It's NOT possible! I DON'T believe you.
Köögiga on mul kehvad suhted, tähendab, ma ei oska suhelda nendega nii, nagu neile meelepärane on, ikka suudan midagi valesti teha. Näiteks julgesin kaks korda pitsat küsida ning vastuseks tuli pahane "Ma kuulsin, ma kuulsin!!!". Nojah, väga tore, aga palun järgmine kord ütle pärast esimest korda, et sa kuulsid, siis tean mina ka. Nii üllatav, kui see ka poleks, ma nimelt pole selgeltnägija või mõtetelugeja. Ning eelmine kord, kui ma ainult ühe korra ütlesin, siis köök ei kuulnud ja oli pärast minu peale vihane. Ehk siis lihtsalt andke märku kuidagi, eks ole.
Eks ikka juhtub seda, et klient mõtleb ümber ning soovib vahetada. Eks me tee siis seda. Kõige naljakam oli minu jaoks see, et klient absoluutselt kõik osised menüüs välja vahetas. Vabandas väga ning ega ma pahane polnud, lihtsalt naljakas oli. Teine kord kordas klient absoluutselt kõik asjad üle, mis mul tšeki peal kirjas olid. Tipphetk oli aga see, kui ma tema ees joogi tegin, asetasin selle kandikule ning alles siis ta ütles, et jook ilma jääta, palun. No tore. Ega's seal midagi, võtsin siis uue topsi ning tegin uue joogi. Ning veetsin järgmised minutit talle pidevalt kinnitades, et ta saab oma tellimuse, nagu ta soovib.
Neljapäeval kallas väga korralikult ning kõik inimesed trügisid restorani. Kuna pidin saali koristama, siis olin mina üks neist, keda küsimustega "Kas üheksale inimesele lauda on?" pommitati. Kaos oli korralik, inimesed istusid kuskil aia taga võltskaminas ning kasutasid beebitoole laudadena. Osad inimesed suutsin ära paigutada, aga natuke vihastasid need, kes tähtsalt laua täielikult endale okupeerisid ning alles siis hakkasid otsustama, mida nad tellivad. Vähemalt 15 minutit. Kõigele lisaks lõppes minu ja töökaaslase vahetus, kuid ei saanud ära minna, kuna üks oli lõunal ning teine esmaabis. Töökaaslane andis teave edasi ning vastuseks tuli, okei, me saadame siis kellegi saali. 15 minutit pärast tööaja lõppu saime lahkuda.
Täna saadeti mind Hathisesse. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, töö on töö, aga vahva oleks seda teada enne, kui ma tööle oma kostüümis saabun. Läksin siis tagasi Imasse, vahetasin riided ära ning seadsin sammud Hathisesse. Seal vaadati mulle nõutult otsa ning öeldi, et mind pole siin kirjas ning nemad pole kedagi tänaseks juurde küsinud. Kolmandat korda mind õnneks vahetama ei saadetud, veetsin päeva seal, tööd jagus ning oli tavaline päev.
Viimased kaks päeva enne puhkust ehk siis neljapäev ning reede tegin ma hommikusöögilauda. Mõnes mõttes on hotell väga vahva. Hommikul saad seal süüa ja kohvi ning aeg läheb väga kiiresti. Negatiivne on see varajane 5.30 ärkamine. Samas olen ma vist vaikselt süsteemis sees või asja käppa saanud. Sest reedel ei karjunud mitte keegi mu peale "kiiremini, kiiremini". Jõudsin isegi lauakatjatest ette. Ning ma nägin ühte vaatepilti, mis on viimase aja kõige ilusamaid pilte, mida näinud olen. Nimelt nägin ema ja tütart (kuskil 6-aastane) omavahel hommikusöögi lauas viipekeeles suhtlemas. Ma ei tea, miks, aga mingil põhjusel see lihtsalt lummas mind.
Ma vist pole seda varem öelnud, aga see raiskamine on lihtsalt õudne. Iga kord, kui ma saali koristan, kaob igasugune isu ära. Olen pidanud vaevalt puudutatud jooke ning lasanjesid ära viskama, täna viskasin täiesti puudutamata pitsa, salati, jogurti ning joogi prügikasti, kuna klient soovis selle eest raha tagasi ning keegi minust kõrgemalseisev isik käskis tellimuse prügikasti visata. Raha ei hakka mainima, seda maetakse siia ikka korralikult. Ning see lagastamine. Vahel on selline tunne, et siin pole inimesed söönud, vaid keskid sellised, kes elementaarsetest lauakommetest pole kuulnudki. Olgu, ma saan aru, et lapsed on üsna metsikud ning lohakad, aga vanemad samuti? Nii tulebki koristada laudu, kus maas vedeleb cocas leotatud pasta, laua peal on pool salatit ning pakendid ja salvrätid on üle terve laua laiali. Disneyland on maagiline raiskamine.
Palka sain. Tore on. Rikas olen. Varsti enam pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar