Ehk siis ilm on, nagu ta ikka on olnud. Sajab. Jälle. Ja vihmavarjuga ei või pargis töötajad ringi käia, see on "bad show". Aga on ka neid, keda see "halb vaatemäng" lihtsalt ei huvita. Viimased päevad on olnud väsitavad, olen 5.30st pidanud tõusma, et 7.30ks hotelli hommikusöögilauda jõuda. No mitte ei viitsi. Laupäev on vaba ning siis jälle viis päeva tööl. No mitte ei viitsi. Tahaks kodus olla ja vedeleda. Laiskvorst.
Mulle ei meeldi teod, aga mulle ei meeldi ka üliagarad. Täna oli hommikusöögilauas üks uus tüdruk, kes tassis teiste laudade juurest käru peale asju. No rahune nüüd! Ei ole nii kiiret sellega. Okei, sätid kokku, ma siis tulen, aga teisest saali otsast paaniliselt neid nõusid vedada. J'arrive, j'arrive! Teine asi, kui otsustad aidata, siis tee seda korralikult. Mind häiris see, et ma pidin tema tehtud töö üle tegema. Näiteks ei valanud ta tasse tühjaks, kausse samuti mitte. Niisiis pidin seda ise tegema. Ajavõitu kokku võttes sedasi polnudki. Aga seal hotellis olen ma juba oma jope. Teenisime töökaaslasega ka kiidusõnad. Mina olen "väike, aga kiire". Ma tean, olin sama šokeeritud kui teie, kes te seda loete. Ei näe just tihti "Janikat" ning "kiiret" ühes lauses, kui just tegu pole lausega "Janika pole kiire".
Ühel hommikul tuli üks väike briti tüdruk minu juurde ja küsis: "Excuse me. Do you have some... jam?" Küsisin, millist ta tahab ning ta vastas mõnusalt veniva häälega "strawberry". Suutmata prantsuse keeles end väljendada (confiture fraise, neile, kes huvi tunnevad), läksin tüdrukuga koos seda moosi siis otsima. Leidsime kah. Aga kõik ei ole nii viisakad. Täna küsis üks mees midagi ning ma ei saanud arugi, mis keeles ta minuga rääkis. Vastasin siis ebalevalt "The...what?". Mees ohkas, pööritas silmi ja kõndis minema. Ei tea mina, mis ta tahtis, ehk ta leidis selle, mida otsis. Samas tulevad siis jällegi väikesed lapsed, kes ütlevad nukra häälega "I spilled something." C'est pas grave, kullake.
Ma teadsin kohe, et korvpalliturniiril omandatud kogemused kunagi kasuks tulevad. Lihtsalt taustainfoks: Tallinnas toimus U16 EM B-divisjoni kossuturniir ning mina olin Belgia vabatahtlik. Kuna EMOsse sattusime kokku kolm korda, ühe korra ka kiirabiga, siis pidin prantsuse/inglise/eesti suunadel tõlkima. Ning mõni päev tagasi, kui juhtus veidi soojem ilm olema, kukkus üks naine kokku. Koristasin parasjagu terrassi, kui kolleeg minu juurde tuleb ja küsib, kas ma räägin head inglise keelt. No ikka jah. Aga prantsuse keelt? Eee... Nojah. Aga saime hakkama. Parameedik rääkis alguses küll nii kiiresti, et ma ehmatasin ära, et ei saa midagi aru. Õnneks kolleeg kordas mulle rahulikult kõik üle ning siis polnud enam nii raske aru saada. Nii ma siis tõlkisingi inglise/prantsuse suunal. Päris tore oli.
Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, ma vahetasin ühe tšeki sularahaks ära. Põhimõtteliselt sai pank/postkontor sularahast tühjaks tehtud. Okei, summa polnud nii ulmeline, enne mind oli päris mitu tšekki veel. Käisin poes ja huvi pärast uurisin, kas siin leiba ka leidub. Kuna Auchanil (supermarket) on eraldi rahvusnurgad, siis suunasid silmad kõige tõenäolisema poole: Poola. Jah, leidsin. Päts leiba maksab kuskil 2 eurot ja 40 senti. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiing, kes mäletab, see teab, et meil on kaks korda öösel väikest trianglit tehtud. Tuletõrjealarmiga siis. Tuli välja, et üks cast member oli selles viimases vähemalt süüdlane. Visati välja elamisest. Nojah, teise unega ei jamata, eks ole!
Tellisin Hanna-Liisaga (Roosileht, tuleb varsti siia) ristsõnad. Et lennujaamas igav ei hakkaks. Kui ma tagasin tulen. Viiendal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar