Counting the days

17 päeva veel. Ootan, ootan, ootan Eestisse tagasitulekut väga, väga, väga. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse, et siia tulin, aga kopp on ees ning ära ka ei liigu. Õnneks pole enam palju jäänud ning peagi saab koju. Polegi varem vist lennusõitu nii väga oodanud.

Disneylandis liigub igasuguste keelte kõnelejaid, kõige enam hispaanlasi. Ühel korral üritas üks vanem naine mulle midagi selgeks teha. Ja nõudlikul toonil korrutas kahte sõna. Ning iga korraga lähenes mulle järjest enam. Üritasin leida kedagi, kes hispaania keelt kõneleks, kuid tulutult. Lõpuks pani ta OMA käe MINU kõhu peale. Sinna, kus teoreetiliselt põis asub. Ma olen juba varem maininud ning mainin veel, et mulle ei meeldi, kui mingid suvalised mind käpivad. Suunasin ta siis vetsu. Ma ei saa aru, oma põie peale ei võinud seda kätt panna? Ühel korral pani üks mees oma pöidla kubeme piirkonda ning imiteeris pissimist, et selgeks teha, et ta tahab teada saada, kus WC asub. Nii võib teha, see oli päris lõbus isegi. Mina naersin, tema naeris, ta kaaslane naeris. Aga ära palun näperda mind. See, et sa sigakanti raha siia maha jätad, ei anna sulle õigust minuga käituda, kuidas aga soov on.

Kuigi mu prantsuse keelest arusaamine on paremaks läinud, tunnen end siiski ebamugavalt, kui keegi väga kiiresti minuga prantsuse keeles räägib. Veel enam kui nad rahulolematud on. Nimelt sai üks mees väga kurjaks, kuna ta tahtis perega terrassil süüa ja kohti polnud. Kolm lauda ootasid, et inimesed tellimustega tagasi tuleksid ja see mees käskis mul ühe laua nende jaoks tühjaks teha. Anna andeks, aga nemad on maksnud sama raha, mis sinagi, ning ma ei hakka neid ära ajama lihtsalt sellepärast, et sina ka juhtumisi tahad väljas süüa. Seletasin talle, et nad ootavad oma tellimust, mille peale ta nõudlikult küsis: See on ju nendele, kes söövad. Jah või ei? JAH VÕI EI? Jah, on küll, aga nad ootavad oma tellimust ning nad olid siin enne, ma ei saa neid ära ajada. SKANDAAL! Oeh jah, rahune maha. Ma sain aru enam-vähem kõigest, millest ta kiirelt, kurjalt ning suud vaevu liigutamata rääkis. Kuna mu prantsuse keel pole just parim, ei saanud ma sama veenvalt talle vastata ning nõnda ma tundsingi, et olen lõksus. Ta kõndis lihtsalt minema. Oli kuri. Aga ma olen kindel, et käitusin õigesti. Ma ei mõtlegi mitme laudkonna viha enda peale võtta.

Aeg-ajalt tuleb ette, et meid saadetakse hotelli hommikusöögilauda aitama. Mind ootab ees terve nädal seda, aga see selleks. Igatahes küsis üks kolleeg, kust ma pärit olen. Eestist. Mis päritolu see on? No soomlastega oleme sugulased. Aaa, Soome. Nojah, Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Ja kui ma olin seda öelnud, vaatas ta mulle imestunult otsa. Eesti on riik? Pole kuulnudki. Järgmisel korral töötasin sellises piirkonnas, kus pidime käru tühjaks tegema ning asju läbi kahe ukse pesuruumi tassima. Üks noormees töötas minuga ning palusin tal seda ise seda, kuna kandik 30 tassi ja 60 klaasiga on minu jaoks suti raske. Tema vastus? See on liiga raske. Ma tean, sellepärast ma abi palusingi. Mis seal ikka, tassisin ise neid kandikuid. Vähemalt on tugevad käelihased. Aga kõik pole tainad. Järgmisel korral töötasin ühes teises piirkonnas ning sealne noormees küsis, kas ma tahaksin minna käru tühjendama. Küsisin, kas ta seda ise ei tahaks teha, kuna ma olen natuke lühike ja ei ulata hästi. Tema vastus? Ta naeris natuke ning tühjendas käru ise ära. Sõnagi lausumata ka kõik järgmised kärutäied. Aitäh sulle.

Rääkides teistesse kohtadesse saatmistest... Ühel päeval saadeti mind Casey's Cornerisse (Hot dog, friikad jms). Seal jõudsin olla filler, saalikoristaja, stocker ning lõpuks saadeti mind kööki. Seal oli päris tore isegi, kuid jällegi jäi mu olematu kasv mulle ette. Kui ma juba kolmandat korda sajaga vastu pead sain ja kokk mu üle naeris, siis loobusin saiade tõstmisest ahju. Järgmine kord palusin kokal seda ise teha. Ta lihtsalt naeris. Kõik naersid. Mina samuti. Kahel päeval töötasin välikärus, mis oli üsna okei. Teisel päeval sain kergemat sorti päikesepiste, kuna suvi otsustas lõpuks siia saabuda. Küll umbes viieks päevaks, aga parem see, kui mitte midagi. Teisel välikärupäeval olin breaker ehk saatsin inimesi lõunale. Kui ma teise käru olin saatnud lõunale, tuli üks naine ning hakkas pahaselt õiendama, et ma olin öelnud, et need olid tavalise maitsega krõpsud, aga tegelikult oli äädikas ka juures ja nüüd ta lapsed ei söö neid ja ta ostis 6 pakki ja mida ta nüüd tegema peaks. Tore. Esiteks olen ma transfeer ja teiseks polnud see minu aps. Mis te polnud siin 5 minutit tagasi? Ei, ma saatsin ta lõunale. Vahetasin siis kinnised pakid barbeque-maitseliste vastu. Peagi tuli see naine tagasi ja ostis veel kolm pakki krõpse. Kui sul lapselapsed näljased on, siis vii nad sööma, mitte ära lase neil krõpse näost sisse ajada.

See mitmes keeles tegutsemine ajab sassi küll. Täna ütlesin oma toakaaslasele hommikust. Ta on hispaanlanna, tal pole õimagi (ehk õrna aimugi, nii ma nüüd kirjutan), mida see tähendab. Ning inimesed eeldavad sinult ikka nii palju. Ise ei vaevu üht keelt lisaks õppima ja siis eeldavad, et sa räägid prantsuse keelt, inglise keelt, hispaania keelt, saksa keelt, vene keelt ja jaapani keelt. See sai selgeks, kui üks jaapani naine mulle paaniliselt midagi seletas. Jaapani keeles. Okei, ma räägin eesti, inglise ja veidi prantsuse keelt, hea õnne korral saan aru hispaania ja saksa keelest. Jaapani keel on liiast. Olukord sai lahendatud. Oeh, inimesed, vaadake enne ikka, mille eest te maksnud olete, kui õiendama kukute. Tekitate probleeme seal, kus neid pole.

Mu toakaaslane viskas ühe prügikoti ära. Teise jättis alles. Saa siis aru.

I don't care about this f*cking bad show!

Ehk siis ilm on, nagu ta ikka on olnud. Sajab. Jälle. Ja vihmavarjuga ei või pargis töötajad ringi käia, see on "bad show". Aga on ka neid, keda see "halb vaatemäng" lihtsalt ei huvita. Viimased päevad on olnud väsitavad, olen 5.30st pidanud tõusma, et 7.30ks hotelli hommikusöögilauda jõuda. No mitte ei viitsi. Laupäev on vaba ning siis jälle viis päeva tööl. No mitte ei viitsi. Tahaks kodus olla ja vedeleda. Laiskvorst.

Mulle ei meeldi teod, aga mulle ei meeldi ka üliagarad. Täna oli hommikusöögilauas üks uus tüdruk, kes tassis teiste laudade juurest käru peale asju. No rahune nüüd! Ei ole nii kiiret sellega. Okei, sätid kokku, ma siis tulen, aga teisest saali otsast paaniliselt neid nõusid vedada. J'arrive, j'arrive! Teine asi, kui otsustad aidata, siis tee seda korralikult. Mind häiris see, et ma pidin tema tehtud töö üle tegema. Näiteks ei valanud ta tasse tühjaks, kausse samuti mitte. Niisiis pidin seda ise tegema. Ajavõitu kokku võttes sedasi polnudki. Aga seal hotellis olen ma juba oma jope. Teenisime töökaaslasega ka kiidusõnad. Mina olen "väike, aga kiire". Ma tean, olin sama šokeeritud kui teie, kes te seda loete. Ei näe just tihti "Janikat" ning "kiiret" ühes lauses, kui just tegu pole lausega "Janika pole kiire".

Ühel hommikul tuli üks väike briti tüdruk minu juurde ja küsis: "Excuse me. Do you have some... jam?" Küsisin, millist ta tahab ning ta vastas mõnusalt veniva häälega "strawberry". Suutmata prantsuse keeles end väljendada (confiture fraise, neile, kes huvi tunnevad), läksin tüdrukuga koos seda moosi siis otsima. Leidsime kah. Aga kõik ei ole nii viisakad. Täna küsis üks mees midagi ning ma ei saanud arugi, mis keeles ta minuga rääkis. Vastasin siis ebalevalt "The...what?". Mees ohkas, pööritas silmi ja kõndis minema. Ei tea mina, mis ta tahtis, ehk ta leidis selle, mida otsis. Samas tulevad siis jällegi väikesed lapsed, kes ütlevad nukra häälega "I spilled something." C'est pas grave, kullake.

Ma teadsin kohe, et korvpalliturniiril omandatud kogemused kunagi kasuks tulevad. Lihtsalt taustainfoks: Tallinnas toimus U16 EM B-divisjoni kossuturniir ning mina olin Belgia vabatahtlik. Kuna EMOsse sattusime kokku kolm korda, ühe korra ka kiirabiga, siis pidin prantsuse/inglise/eesti suunadel tõlkima. Ning mõni päev tagasi, kui juhtus veidi soojem ilm olema, kukkus üks naine kokku. Koristasin parasjagu terrassi, kui kolleeg minu juurde tuleb ja küsib, kas ma räägin head inglise keelt. No ikka jah. Aga prantsuse keelt? Eee... Nojah. Aga saime hakkama. Parameedik rääkis alguses küll nii kiiresti, et ma ehmatasin ära, et ei saa midagi aru. Õnneks kolleeg kordas mulle rahulikult kõik üle ning siis polnud enam nii raske aru saada. Nii ma siis tõlkisingi inglise/prantsuse suunal. Päris tore oli.

Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, ma vahetasin ühe tšeki sularahaks ära. Põhimõtteliselt sai pank/postkontor sularahast tühjaks tehtud. Okei, summa polnud nii ulmeline, enne mind oli päris mitu tšekki veel. Käisin poes ja huvi pärast uurisin, kas siin leiba ka leidub. Kuna Auchanil (supermarket) on eraldi rahvusnurgad, siis suunasid silmad kõige tõenäolisema poole: Poola. Jah, leidsin. Päts leiba maksab kuskil 2 eurot ja 40 senti. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiing, kes mäletab, see teab, et meil on kaks korda öösel väikest trianglit tehtud. Tuletõrjealarmiga siis. Tuli välja, et üks cast member oli selles viimases vähemalt süüdlane. Visati välja elamisest. Nojah, teise unega ei jamata, eks ole!

Tellisin Hanna-Liisaga (Roosileht, tuleb varsti siia) ristsõnad. Et lennujaamas igav ei hakkaks. Kui ma tagasin tulen. Viiendal.

Current condition 26 degrees, feels like paradise

Ehk siis suvi jõudis ka siia kohale. Kauaks seda jagub, kes seda teab, aga ma ei vingu, vaid naudin. Olen ära olnud veidi üle kuu ning ikka on küsitud, kas ma koju ei igatse. Natuke küll. Esiteks ma igatsen oma patja. Nimelt on mõlemad padjad kujunenud ääretult ebamugavaks ning tekitanud mulle kaelavalu. Kael on pinges, õlad on pinges ning seetõttu olen rohkem kurnatud kui võiksin olla. Teiseks igatsen ma eestikeelset keskkonda. Seda, et ma saan eesti keeles suhelda. Eks Kärt on siin ja mõned teised eestlased veel ja eks ma ju vanematega suhtlen ka, aga päris sama see pole. Ning natuke hakkab see kujunenud rutiin üle viskama, tahaks natuke lihtsalt vedeleda. Aga mitte siin, vaid just kodus oma tuttavas keskkonnas. Samas igavuse üle ei saa kurta, see oleks patt, ma olen ju Prantsusmaal! Teha on palju ning mitte ainult tööd. 31. juulil ehk eile käisin Pariisis lugu jutustamas ehk siis ühel üritusel, kus esinejad peavad rääkima tõese loo oma elust. Läks hästi, oli tore ning teised seitse lugu eranditult kõik põnevad ning vinged.

Muidugi ei saa üle ega ümber väikestest juhtumistest töö juures. Klient tellis menüü 3 (ehk siis pitsa+salat+jook+magustoit) kreeka salatiga. Esiteks meil pole seda. Kõige lähedasem asi sellele on kolme juustu salat. Ning naisele ei meeldinud üldse, et ta pidi tavalise rohelise salatiga leppima. (Green/Greek, arusaadav, et võib väike ebakõla kassa ja kliendi vahel olla). Ta nõudis oma kreeka salatit või siis vähemalt kolme juustu salatit. Filler ütles, et pole võimalik vahetada. Tema vastus? I don't believe you. Ning see kestis ja kestis. It's not possible, I don't believe you. It's not possible, I don't believe you. It's NOT possible! I DON'T believe you.

Köögiga on mul kehvad suhted, tähendab, ma ei oska suhelda nendega nii, nagu neile meelepärane on, ikka suudan midagi valesti teha. Näiteks julgesin kaks korda pitsat küsida ning vastuseks tuli pahane "Ma kuulsin, ma kuulsin!!!". Nojah, väga tore, aga palun järgmine kord ütle pärast esimest korda, et sa kuulsid, siis tean mina ka. Nii üllatav, kui see ka poleks, ma nimelt pole selgeltnägija või mõtetelugeja. Ning eelmine kord, kui ma ainult ühe korra ütlesin, siis köök ei kuulnud ja oli pärast minu peale vihane. Ehk siis lihtsalt andke märku kuidagi, eks ole.

Eks ikka juhtub seda, et klient mõtleb ümber ning soovib vahetada. Eks me tee siis seda. Kõige naljakam oli minu jaoks see, et klient absoluutselt kõik osised menüüs välja vahetas. Vabandas väga ning ega ma pahane polnud, lihtsalt naljakas oli. Teine kord kordas klient absoluutselt kõik asjad üle, mis mul tšeki peal kirjas olid. Tipphetk oli aga see, kui ma tema ees joogi tegin, asetasin selle kandikule ning alles siis ta ütles, et jook ilma jääta, palun. No tore. Ega's seal midagi, võtsin siis uue topsi ning tegin uue joogi. Ning veetsin järgmised minutit talle pidevalt kinnitades, et ta saab oma tellimuse, nagu ta soovib.

Neljapäeval kallas väga korralikult ning kõik inimesed trügisid restorani. Kuna pidin saali koristama, siis olin mina üks neist, keda küsimustega "Kas üheksale inimesele lauda on?" pommitati. Kaos oli korralik, inimesed istusid kuskil aia taga võltskaminas ning kasutasid beebitoole laudadena. Osad inimesed suutsin ära paigutada, aga natuke vihastasid need, kes tähtsalt laua täielikult endale okupeerisid ning alles siis hakkasid otsustama, mida nad tellivad. Vähemalt 15 minutit. Kõigele lisaks lõppes minu ja töökaaslase vahetus, kuid ei saanud ära minna, kuna üks oli lõunal ning teine esmaabis. Töökaaslane andis teave edasi ning vastuseks tuli, okei, me saadame siis kellegi saali. 15 minutit pärast tööaja lõppu saime lahkuda.

Täna saadeti mind Hathisesse. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, töö on töö, aga vahva oleks seda teada enne, kui ma tööle oma kostüümis saabun. Läksin siis tagasi Imasse, vahetasin riided ära ning seadsin sammud Hathisesse. Seal vaadati mulle nõutult otsa ning öeldi, et mind pole siin kirjas ning nemad pole kedagi tänaseks juurde küsinud. Kolmandat korda mind õnneks vahetama ei saadetud, veetsin päeva seal, tööd jagus ning oli tavaline päev.

Viimased kaks päeva enne puhkust ehk siis neljapäev ning reede tegin ma hommikusöögilauda. Mõnes mõttes on hotell väga vahva. Hommikul saad seal süüa ja kohvi ning aeg läheb väga kiiresti. Negatiivne on see varajane 5.30 ärkamine. Samas olen ma vist vaikselt süsteemis sees või asja käppa saanud. Sest reedel ei karjunud mitte keegi mu peale "kiiremini, kiiremini". Jõudsin isegi lauakatjatest ette. Ning ma nägin ühte vaatepilti, mis on viimase aja kõige ilusamaid pilte, mida näinud olen. Nimelt nägin ema ja tütart (kuskil 6-aastane) omavahel hommikusöögi lauas viipekeeles suhtlemas. Ma ei tea, miks, aga mingil põhjusel see lihtsalt lummas mind.

Ma vist pole seda varem öelnud, aga see raiskamine on lihtsalt õudne. Iga kord, kui ma saali koristan, kaob igasugune isu ära. Olen pidanud vaevalt puudutatud jooke ning lasanjesid ära viskama, täna viskasin täiesti puudutamata pitsa, salati, jogurti ning joogi prügikasti, kuna klient soovis selle eest raha tagasi ning keegi minust kõrgemalseisev isik käskis tellimuse prügikasti visata. Raha ei hakka mainima, seda maetakse siia ikka korralikult. Ning see lagastamine. Vahel on selline tunne, et siin pole inimesed söönud, vaid keskid sellised, kes elementaarsetest lauakommetest pole kuulnudki. Olgu, ma saan aru, et lapsed on üsna metsikud ning lohakad, aga vanemad samuti? Nii tulebki koristada laudu, kus maas vedeleb cocas leotatud pasta, laua peal on pool salatit ning pakendid ja salvrätid on üle terve laua laiali. Disneyland on maagiline raiskamine.

Palka sain. Tore on. Rikas olen. Varsti enam pole.