So where did you work exactly in Disney? Well..

Ametlikult tööta(si)n ma Bella Nottes, kuid mind on transfeeritud Colonel Hathisesse, Sequoia Lodge'i hommikusöögilauda abistama, välikärudesse, Casey's Cornerisse ning viimase nädalaga lisandus ka En Coulisse, mis asub Stuudio osas. Sain seal õnneks köögis töötada, mis oli üsna okei. Kui üks natsikokk välja arvata, kes järjepidevalt mu kõrva ääres karjus. Ning mida ma siis köögis tegin? Pakkisin burgereid. Mõne aja toppisin ka friikaid topsidesse. Ja oligi kõik.

Eelmise postitusega unus öelda sellist väikest asja, et meil käis külalisi kodumaalt. Oma ema kolleegiga lasin omale musta leiba saata. Juhtumisi juhtus ta olema mu sõbranna sõbra naabritädi. See sõbranna sõber või siis teisiti mu koolikaaslane (noh endine nüüd, kuna ma ju õpin rõõmsalt ülikoolis) oli ka kaasas. It's a small world after all..

Ja sõbranna koos vennaga käis ka külas. Päris tore oli. Muidugi oli just siis ilus ilm. Arvestasin, et kokku on meil suveilma olnud kuskil nädala jagu. Õnneks jagus seda ka minu viimastele vabadele päevadele. Nimelt on hetkel 29 kraadi.

Viimane nädal on üsna tegus olnud, kuid seda väsitavam nii füüsiliselt kui ka vaimselt mulle. Esiteks muidugi töö ning ületunnid, kuna kõik lähevad ära ja siis tuleb see viimane suvine kiiraeg hakkama saada. Käisime seltskonnaga lasermängu mängimas (nagu paintball aga laseriga), pidasime kolleegi sünnipäeva ning lisaks oli meil suur "soiree de depart de CDD", kus olid enamik kui mitte kõik meie resto suvetöötajad kohal. Miks vaimselt väsitav? Sest kõik lähevad ära ja kõigi teed lähevad lahku ja kõik igatsevad kõiki ja kõigil on kurb. Välja arvatud minul. Ning see mind vaimselt väsitabki. Üritada aru saada sellest, kuidas on võimalik kahe kuuga nii lähedaseks saada, et ilma enam kuidagi üldse ei saa hakkama. Või noh vähemalt näiliselt. Siis ongi ühelt poolt grupp inimesi, kes vähemalt pealt näha ääretult siiralt igatsevad. Teiselt poolt mina, kes lahkub sõnadega "nojah, oli tore". Eks mõni tore inimene ikka on, kellega ideeliselt, kui elaks samas riigiski vähemalt, võiks edasi suhelda. Muidu aga, ma ei tea, ei saaks öelda, et mul just meeletult kurb ja kahju oleks neist lahkuda. Vähemalt olen siiras. Aga nemad on ju ka siirad? Nojah, ju siis mul pole südant.

Aga kõige toredam üllatus oli see, kui üks teatas mulle, et kuule, sul on kiri allkorrusel. Kiri? Margit oli mulle nimepäeva puhul (15. august) väikese paki saatnud. Sees oli koomiks ja mu lemmikkommid ja üks kiri ja üks inforaamat (Margit on siin). Ütlen ausalt, pisar tuli silma. Aitäh sulle!

Täna on 2. september. Homme on 3. september. Ülehomme on 4. september. Üleülehomme on kodu.

Counting the days

17 päeva veel. Ootan, ootan, ootan Eestisse tagasitulekut väga, väga, väga. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse, et siia tulin, aga kopp on ees ning ära ka ei liigu. Õnneks pole enam palju jäänud ning peagi saab koju. Polegi varem vist lennusõitu nii väga oodanud.

Disneylandis liigub igasuguste keelte kõnelejaid, kõige enam hispaanlasi. Ühel korral üritas üks vanem naine mulle midagi selgeks teha. Ja nõudlikul toonil korrutas kahte sõna. Ning iga korraga lähenes mulle järjest enam. Üritasin leida kedagi, kes hispaania keelt kõneleks, kuid tulutult. Lõpuks pani ta OMA käe MINU kõhu peale. Sinna, kus teoreetiliselt põis asub. Ma olen juba varem maininud ning mainin veel, et mulle ei meeldi, kui mingid suvalised mind käpivad. Suunasin ta siis vetsu. Ma ei saa aru, oma põie peale ei võinud seda kätt panna? Ühel korral pani üks mees oma pöidla kubeme piirkonda ning imiteeris pissimist, et selgeks teha, et ta tahab teada saada, kus WC asub. Nii võib teha, see oli päris lõbus isegi. Mina naersin, tema naeris, ta kaaslane naeris. Aga ära palun näperda mind. See, et sa sigakanti raha siia maha jätad, ei anna sulle õigust minuga käituda, kuidas aga soov on.

Kuigi mu prantsuse keelest arusaamine on paremaks läinud, tunnen end siiski ebamugavalt, kui keegi väga kiiresti minuga prantsuse keeles räägib. Veel enam kui nad rahulolematud on. Nimelt sai üks mees väga kurjaks, kuna ta tahtis perega terrassil süüa ja kohti polnud. Kolm lauda ootasid, et inimesed tellimustega tagasi tuleksid ja see mees käskis mul ühe laua nende jaoks tühjaks teha. Anna andeks, aga nemad on maksnud sama raha, mis sinagi, ning ma ei hakka neid ära ajama lihtsalt sellepärast, et sina ka juhtumisi tahad väljas süüa. Seletasin talle, et nad ootavad oma tellimust, mille peale ta nõudlikult küsis: See on ju nendele, kes söövad. Jah või ei? JAH VÕI EI? Jah, on küll, aga nad ootavad oma tellimust ning nad olid siin enne, ma ei saa neid ära ajada. SKANDAAL! Oeh jah, rahune maha. Ma sain aru enam-vähem kõigest, millest ta kiirelt, kurjalt ning suud vaevu liigutamata rääkis. Kuna mu prantsuse keel pole just parim, ei saanud ma sama veenvalt talle vastata ning nõnda ma tundsingi, et olen lõksus. Ta kõndis lihtsalt minema. Oli kuri. Aga ma olen kindel, et käitusin õigesti. Ma ei mõtlegi mitme laudkonna viha enda peale võtta.

Aeg-ajalt tuleb ette, et meid saadetakse hotelli hommikusöögilauda aitama. Mind ootab ees terve nädal seda, aga see selleks. Igatahes küsis üks kolleeg, kust ma pärit olen. Eestist. Mis päritolu see on? No soomlastega oleme sugulased. Aaa, Soome. Nojah, Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Ja kui ma olin seda öelnud, vaatas ta mulle imestunult otsa. Eesti on riik? Pole kuulnudki. Järgmisel korral töötasin sellises piirkonnas, kus pidime käru tühjaks tegema ning asju läbi kahe ukse pesuruumi tassima. Üks noormees töötas minuga ning palusin tal seda ise seda, kuna kandik 30 tassi ja 60 klaasiga on minu jaoks suti raske. Tema vastus? See on liiga raske. Ma tean, sellepärast ma abi palusingi. Mis seal ikka, tassisin ise neid kandikuid. Vähemalt on tugevad käelihased. Aga kõik pole tainad. Järgmisel korral töötasin ühes teises piirkonnas ning sealne noormees küsis, kas ma tahaksin minna käru tühjendama. Küsisin, kas ta seda ise ei tahaks teha, kuna ma olen natuke lühike ja ei ulata hästi. Tema vastus? Ta naeris natuke ning tühjendas käru ise ära. Sõnagi lausumata ka kõik järgmised kärutäied. Aitäh sulle.

Rääkides teistesse kohtadesse saatmistest... Ühel päeval saadeti mind Casey's Cornerisse (Hot dog, friikad jms). Seal jõudsin olla filler, saalikoristaja, stocker ning lõpuks saadeti mind kööki. Seal oli päris tore isegi, kuid jällegi jäi mu olematu kasv mulle ette. Kui ma juba kolmandat korda sajaga vastu pead sain ja kokk mu üle naeris, siis loobusin saiade tõstmisest ahju. Järgmine kord palusin kokal seda ise teha. Ta lihtsalt naeris. Kõik naersid. Mina samuti. Kahel päeval töötasin välikärus, mis oli üsna okei. Teisel päeval sain kergemat sorti päikesepiste, kuna suvi otsustas lõpuks siia saabuda. Küll umbes viieks päevaks, aga parem see, kui mitte midagi. Teisel välikärupäeval olin breaker ehk saatsin inimesi lõunale. Kui ma teise käru olin saatnud lõunale, tuli üks naine ning hakkas pahaselt õiendama, et ma olin öelnud, et need olid tavalise maitsega krõpsud, aga tegelikult oli äädikas ka juures ja nüüd ta lapsed ei söö neid ja ta ostis 6 pakki ja mida ta nüüd tegema peaks. Tore. Esiteks olen ma transfeer ja teiseks polnud see minu aps. Mis te polnud siin 5 minutit tagasi? Ei, ma saatsin ta lõunale. Vahetasin siis kinnised pakid barbeque-maitseliste vastu. Peagi tuli see naine tagasi ja ostis veel kolm pakki krõpse. Kui sul lapselapsed näljased on, siis vii nad sööma, mitte ära lase neil krõpse näost sisse ajada.

See mitmes keeles tegutsemine ajab sassi küll. Täna ütlesin oma toakaaslasele hommikust. Ta on hispaanlanna, tal pole õimagi (ehk õrna aimugi, nii ma nüüd kirjutan), mida see tähendab. Ning inimesed eeldavad sinult ikka nii palju. Ise ei vaevu üht keelt lisaks õppima ja siis eeldavad, et sa räägid prantsuse keelt, inglise keelt, hispaania keelt, saksa keelt, vene keelt ja jaapani keelt. See sai selgeks, kui üks jaapani naine mulle paaniliselt midagi seletas. Jaapani keeles. Okei, ma räägin eesti, inglise ja veidi prantsuse keelt, hea õnne korral saan aru hispaania ja saksa keelest. Jaapani keel on liiast. Olukord sai lahendatud. Oeh, inimesed, vaadake enne ikka, mille eest te maksnud olete, kui õiendama kukute. Tekitate probleeme seal, kus neid pole.

Mu toakaaslane viskas ühe prügikoti ära. Teise jättis alles. Saa siis aru.

I don't care about this f*cking bad show!

Ehk siis ilm on, nagu ta ikka on olnud. Sajab. Jälle. Ja vihmavarjuga ei või pargis töötajad ringi käia, see on "bad show". Aga on ka neid, keda see "halb vaatemäng" lihtsalt ei huvita. Viimased päevad on olnud väsitavad, olen 5.30st pidanud tõusma, et 7.30ks hotelli hommikusöögilauda jõuda. No mitte ei viitsi. Laupäev on vaba ning siis jälle viis päeva tööl. No mitte ei viitsi. Tahaks kodus olla ja vedeleda. Laiskvorst.

Mulle ei meeldi teod, aga mulle ei meeldi ka üliagarad. Täna oli hommikusöögilauas üks uus tüdruk, kes tassis teiste laudade juurest käru peale asju. No rahune nüüd! Ei ole nii kiiret sellega. Okei, sätid kokku, ma siis tulen, aga teisest saali otsast paaniliselt neid nõusid vedada. J'arrive, j'arrive! Teine asi, kui otsustad aidata, siis tee seda korralikult. Mind häiris see, et ma pidin tema tehtud töö üle tegema. Näiteks ei valanud ta tasse tühjaks, kausse samuti mitte. Niisiis pidin seda ise tegema. Ajavõitu kokku võttes sedasi polnudki. Aga seal hotellis olen ma juba oma jope. Teenisime töökaaslasega ka kiidusõnad. Mina olen "väike, aga kiire". Ma tean, olin sama šokeeritud kui teie, kes te seda loete. Ei näe just tihti "Janikat" ning "kiiret" ühes lauses, kui just tegu pole lausega "Janika pole kiire".

Ühel hommikul tuli üks väike briti tüdruk minu juurde ja küsis: "Excuse me. Do you have some... jam?" Küsisin, millist ta tahab ning ta vastas mõnusalt veniva häälega "strawberry". Suutmata prantsuse keeles end väljendada (confiture fraise, neile, kes huvi tunnevad), läksin tüdrukuga koos seda moosi siis otsima. Leidsime kah. Aga kõik ei ole nii viisakad. Täna küsis üks mees midagi ning ma ei saanud arugi, mis keeles ta minuga rääkis. Vastasin siis ebalevalt "The...what?". Mees ohkas, pööritas silmi ja kõndis minema. Ei tea mina, mis ta tahtis, ehk ta leidis selle, mida otsis. Samas tulevad siis jällegi väikesed lapsed, kes ütlevad nukra häälega "I spilled something." C'est pas grave, kullake.

Ma teadsin kohe, et korvpalliturniiril omandatud kogemused kunagi kasuks tulevad. Lihtsalt taustainfoks: Tallinnas toimus U16 EM B-divisjoni kossuturniir ning mina olin Belgia vabatahtlik. Kuna EMOsse sattusime kokku kolm korda, ühe korra ka kiirabiga, siis pidin prantsuse/inglise/eesti suunadel tõlkima. Ning mõni päev tagasi, kui juhtus veidi soojem ilm olema, kukkus üks naine kokku. Koristasin parasjagu terrassi, kui kolleeg minu juurde tuleb ja küsib, kas ma räägin head inglise keelt. No ikka jah. Aga prantsuse keelt? Eee... Nojah. Aga saime hakkama. Parameedik rääkis alguses küll nii kiiresti, et ma ehmatasin ära, et ei saa midagi aru. Õnneks kolleeg kordas mulle rahulikult kõik üle ning siis polnud enam nii raske aru saada. Nii ma siis tõlkisingi inglise/prantsuse suunal. Päris tore oli.

Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, ma vahetasin ühe tšeki sularahaks ära. Põhimõtteliselt sai pank/postkontor sularahast tühjaks tehtud. Okei, summa polnud nii ulmeline, enne mind oli päris mitu tšekki veel. Käisin poes ja huvi pärast uurisin, kas siin leiba ka leidub. Kuna Auchanil (supermarket) on eraldi rahvusnurgad, siis suunasid silmad kõige tõenäolisema poole: Poola. Jah, leidsin. Päts leiba maksab kuskil 2 eurot ja 40 senti. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiing, kes mäletab, see teab, et meil on kaks korda öösel väikest trianglit tehtud. Tuletõrjealarmiga siis. Tuli välja, et üks cast member oli selles viimases vähemalt süüdlane. Visati välja elamisest. Nojah, teise unega ei jamata, eks ole!

Tellisin Hanna-Liisaga (Roosileht, tuleb varsti siia) ristsõnad. Et lennujaamas igav ei hakkaks. Kui ma tagasin tulen. Viiendal.

Current condition 26 degrees, feels like paradise

Ehk siis suvi jõudis ka siia kohale. Kauaks seda jagub, kes seda teab, aga ma ei vingu, vaid naudin. Olen ära olnud veidi üle kuu ning ikka on küsitud, kas ma koju ei igatse. Natuke küll. Esiteks ma igatsen oma patja. Nimelt on mõlemad padjad kujunenud ääretult ebamugavaks ning tekitanud mulle kaelavalu. Kael on pinges, õlad on pinges ning seetõttu olen rohkem kurnatud kui võiksin olla. Teiseks igatsen ma eestikeelset keskkonda. Seda, et ma saan eesti keeles suhelda. Eks Kärt on siin ja mõned teised eestlased veel ja eks ma ju vanematega suhtlen ka, aga päris sama see pole. Ning natuke hakkab see kujunenud rutiin üle viskama, tahaks natuke lihtsalt vedeleda. Aga mitte siin, vaid just kodus oma tuttavas keskkonnas. Samas igavuse üle ei saa kurta, see oleks patt, ma olen ju Prantsusmaal! Teha on palju ning mitte ainult tööd. 31. juulil ehk eile käisin Pariisis lugu jutustamas ehk siis ühel üritusel, kus esinejad peavad rääkima tõese loo oma elust. Läks hästi, oli tore ning teised seitse lugu eranditult kõik põnevad ning vinged.

Muidugi ei saa üle ega ümber väikestest juhtumistest töö juures. Klient tellis menüü 3 (ehk siis pitsa+salat+jook+magustoit) kreeka salatiga. Esiteks meil pole seda. Kõige lähedasem asi sellele on kolme juustu salat. Ning naisele ei meeldinud üldse, et ta pidi tavalise rohelise salatiga leppima. (Green/Greek, arusaadav, et võib väike ebakõla kassa ja kliendi vahel olla). Ta nõudis oma kreeka salatit või siis vähemalt kolme juustu salatit. Filler ütles, et pole võimalik vahetada. Tema vastus? I don't believe you. Ning see kestis ja kestis. It's not possible, I don't believe you. It's not possible, I don't believe you. It's NOT possible! I DON'T believe you.

Köögiga on mul kehvad suhted, tähendab, ma ei oska suhelda nendega nii, nagu neile meelepärane on, ikka suudan midagi valesti teha. Näiteks julgesin kaks korda pitsat küsida ning vastuseks tuli pahane "Ma kuulsin, ma kuulsin!!!". Nojah, väga tore, aga palun järgmine kord ütle pärast esimest korda, et sa kuulsid, siis tean mina ka. Nii üllatav, kui see ka poleks, ma nimelt pole selgeltnägija või mõtetelugeja. Ning eelmine kord, kui ma ainult ühe korra ütlesin, siis köök ei kuulnud ja oli pärast minu peale vihane. Ehk siis lihtsalt andke märku kuidagi, eks ole.

Eks ikka juhtub seda, et klient mõtleb ümber ning soovib vahetada. Eks me tee siis seda. Kõige naljakam oli minu jaoks see, et klient absoluutselt kõik osised menüüs välja vahetas. Vabandas väga ning ega ma pahane polnud, lihtsalt naljakas oli. Teine kord kordas klient absoluutselt kõik asjad üle, mis mul tšeki peal kirjas olid. Tipphetk oli aga see, kui ma tema ees joogi tegin, asetasin selle kandikule ning alles siis ta ütles, et jook ilma jääta, palun. No tore. Ega's seal midagi, võtsin siis uue topsi ning tegin uue joogi. Ning veetsin järgmised minutit talle pidevalt kinnitades, et ta saab oma tellimuse, nagu ta soovib.

Neljapäeval kallas väga korralikult ning kõik inimesed trügisid restorani. Kuna pidin saali koristama, siis olin mina üks neist, keda küsimustega "Kas üheksale inimesele lauda on?" pommitati. Kaos oli korralik, inimesed istusid kuskil aia taga võltskaminas ning kasutasid beebitoole laudadena. Osad inimesed suutsin ära paigutada, aga natuke vihastasid need, kes tähtsalt laua täielikult endale okupeerisid ning alles siis hakkasid otsustama, mida nad tellivad. Vähemalt 15 minutit. Kõigele lisaks lõppes minu ja töökaaslase vahetus, kuid ei saanud ära minna, kuna üks oli lõunal ning teine esmaabis. Töökaaslane andis teave edasi ning vastuseks tuli, okei, me saadame siis kellegi saali. 15 minutit pärast tööaja lõppu saime lahkuda.

Täna saadeti mind Hathisesse. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, töö on töö, aga vahva oleks seda teada enne, kui ma tööle oma kostüümis saabun. Läksin siis tagasi Imasse, vahetasin riided ära ning seadsin sammud Hathisesse. Seal vaadati mulle nõutult otsa ning öeldi, et mind pole siin kirjas ning nemad pole kedagi tänaseks juurde küsinud. Kolmandat korda mind õnneks vahetama ei saadetud, veetsin päeva seal, tööd jagus ning oli tavaline päev.

Viimased kaks päeva enne puhkust ehk siis neljapäev ning reede tegin ma hommikusöögilauda. Mõnes mõttes on hotell väga vahva. Hommikul saad seal süüa ja kohvi ning aeg läheb väga kiiresti. Negatiivne on see varajane 5.30 ärkamine. Samas olen ma vist vaikselt süsteemis sees või asja käppa saanud. Sest reedel ei karjunud mitte keegi mu peale "kiiremini, kiiremini". Jõudsin isegi lauakatjatest ette. Ning ma nägin ühte vaatepilti, mis on viimase aja kõige ilusamaid pilte, mida näinud olen. Nimelt nägin ema ja tütart (kuskil 6-aastane) omavahel hommikusöögi lauas viipekeeles suhtlemas. Ma ei tea, miks, aga mingil põhjusel see lihtsalt lummas mind.

Ma vist pole seda varem öelnud, aga see raiskamine on lihtsalt õudne. Iga kord, kui ma saali koristan, kaob igasugune isu ära. Olen pidanud vaevalt puudutatud jooke ning lasanjesid ära viskama, täna viskasin täiesti puudutamata pitsa, salati, jogurti ning joogi prügikasti, kuna klient soovis selle eest raha tagasi ning keegi minust kõrgemalseisev isik käskis tellimuse prügikasti visata. Raha ei hakka mainima, seda maetakse siia ikka korralikult. Ning see lagastamine. Vahel on selline tunne, et siin pole inimesed söönud, vaid keskid sellised, kes elementaarsetest lauakommetest pole kuulnudki. Olgu, ma saan aru, et lapsed on üsna metsikud ning lohakad, aga vanemad samuti? Nii tulebki koristada laudu, kus maas vedeleb cocas leotatud pasta, laua peal on pool salatit ning pakendid ja salvrätid on üle terve laua laiali. Disneyland on maagiline raiskamine.

Palka sain. Tore on. Rikas olen. Varsti enam pole.

Je m'appelle Claude

Ehk siis suutsin oma nimesildi koju jätta. Tavaliselt on see mul alati ID kaelapaela küljes. Nimesildi haak oli aga kotis lahti tulnud. ID tuli kaasa, silt jäi kotti. Nõnda olingi terve tänase päeva Claude. Mu töökaaslane samuti. Üritasin jällegi vale kapi ust lahti murda. Ilmselgetel põhjustel ei õnnestunud seda avada. Sain teada ka järgmise nädala graafiku. Neli päeva järjest 7.30-st tööle. Ei ole lõbus, üldse mitte. Aga töö on töö, graafik on graafik ning eks ma tulingi ju siia raha teenima. Mida siis veel? Inimestega tutvuma? Pariisis aega veetma? Ei-ei-ei.

Aga ikkagi vaikselt tutvun. Reedel tähistasime Pariisis osade töökaaslastega ühe töökaaslase sünnipäeva. Käisime Cafe Oz-is, austraalia baar-diskoteegis. Kui ma Fostersit nägin, siis ma lihtsalt hakkasin naerma. Kes midagi Austraaliast/austraallastest kuulnud on, saab aru, miks. Õhtu oli tore, tantsisime esimese rongini välja. Hommikusöök koosnes pitsast ning Coca-Colast. Kui töökaaslasega hotelli poole jalutasime, siis tõdesime, et hommik on ilus ning päike on ilus ning jäneseid nii elusaid kui surnuid leidub igal ajal. Kell oli 7 hommikul. Hiljem avastasin ühe sinika. Eks iga pidu ole korda läinud, kui avastad enda kehalt sinika, mille olemasolust sa teadlik polnud. Olgu, tegelikult polnud asi nii hull, tean küll, kust ma selle sain. Nimelt tantsisime ühe kõrgenduse peal ning kahe poole vahel oli mingi madalam auk, kuhu mul õnnestus astuda. Nii lihtne see oligi. Üks ebameeldivus ikkagi oli. Nimelt hommikul eeskujuliku kodanikuna masinast piletit ostes lõi ekraanile kiri Card Error. Võtsin kaardi ära, ei piletit, ei tšekki. Tegin ostutehingu uuesti, sain oma pileti. Hiljem avastasin, et esimese korra eest läks siiski raha maha. Seega maksin topelt. Nunnu. Ahjaa, päeval käisime veel Kärdiga pargis. Külastasime Adventurelandi, mis mulle seninähtutest kõige rohkem meeldinud on, kuna seal on lihtsalt nii palju rohelust. Külastasime kõiki võimalikke atraktsioone, sest meie eesmärk on kõik läbi käia. Päeva lõpetasime kolme palli Ben&Jerry's-e (kuidas see õige kirjapilt siin on, ei tea ma) jäätisega. Päris hüva kraam oli.

Ilm läheb tasapisi paremaks. Täna oli koguni 21 kraadi vist. Ja päike paistis. Nii nunnu. Kurtsin ilma üle oma väga heale sõbrannale (sa tead küll, kes sa oled, sa väike kurat), kes mind vait sundis, öeldes, et no kuule, sa oled Pariisis. Ja siis? See ei tähenda, et ma ei võiks kurvastada selle üle, et ma korralikku suve (ilma mõttes) ei saa. Niigi oli pool aastat seda väga-väga nunnut lume, nüüd ei saa ma kaua oodatud päikest kah mitte, vaid sukeldun Eesti sügisesse ning pilkasesse talve. Pariis pole mingi imeasi, ärge idealiseerige Pariisi üle.

Toakaaslane käib ajudele. Esiteks ta ohib ja ähib kogu aeg. Teiseks ta askeldab kogu aeg. Ajas mind täna jälle alla adminniga rääkima, kuna nad on teiste Disney töötajate tube koristanud, aga meie oma mitte. Küsisin, et oled ikka kindel, et nad pole meie põrandaid puhastanud. Jah, täiesti kindel. Kuna täna oli all järjekord, siis ta uuris mu töögraafikut (mida ta absoluutselt iga päev teeb, sest ta tahab silma peal hoida, millal ma kus liigun) ning pani paika, et homme lähme uuesti. Ma ei tea, kas ma seda juba varem kirjutasin, aga üks kord ta saatis sõnumi, et kus ma olen, kuna ma ei tulnud kohe pärast tööd hotelli, vaid jõudsin sinna kaks tundi hiljem. Ma nimelt, kullake, otsustasin välja istuma minna. Ning ma ei pea sulle oma tegemistest aru andma, d'accord? Siis ta planeerib MEIE vabasid päevasid. Millal kurat minust ja sinust MEIE sai? Ma plaanisin laupäeval poole päevani põõnata, aga ei, läksime koos šoppama. Tahtis osta endale sama jaki, mille mina omale soetasin. Ning reedel, kui ma olin öelnud, et ma lähen OMA töökaaslastega Pariisi OMA töökaaslase sünnipäeva tähistama, ütles ta, et ta vist tuleb meiega. Ei-ei, see polnud kutse, ma lihtsalt ütlesin, et ma lähen OMA töökaaslastega Pariisi. Õhtul ütles veel, et osad inimesed (tema kaasaarvatud) lähevad Billy Bob'i ning et ma võin ka tulla, kui ma Pariisi ei taha minna. Milline sõna lausest "Ma lähen Pariisi" segaseks jäi? Või minu kõhklevat tooni näitas? Ei näidanudki, seda polnudki. Nagu juba varem öeldud, põrutasin Pariisi. 24/7 koos olla suudan ma väga vähestega, mu toakaaslane nende hulka ei kuulu. Ning ikka ja jälle pean ma mainima, et ta on iseenesest tore tüdruk, aga ta muutub natuke lämmatavaks. Ning kui ma tunnen, et keegi mind nöörima hakkab või minu tegemisi kontrollima üritab hakata või mind kontrollima üritab hakata, isegi kui see nii pole, aga mulle see tunne tekib, siis hoidke alt. Ütleme nii, et mulle ei meeldi see. Ärritus tekib. Võin isegi väga kurjaks ja õelaks muutuda. Öelda asju, mida ma ei mõtle. Ma ei peatu millegi ees, et oma vabadus ning hingamisruum tagasi saada. Eks näis, mis juhtuma hakkab.

Potato, lay brick ehk pudel vett, piimapakk ehk prantsuse keel võib vahel naljakalt kõlada.

Le temps, c'est merde

18. juulil tööle minnes jamasin kapiga. Panin esimest korda koodi. Ei avanud. Teist korda. Ikka ei avanud. Kolmas kord. No mida kuradit? Siis märkasin kapi numbrit. See oli 051. Minu kapp on 052. Samal päeval sain jälle varem minema. Saadeti koju ära, sest rahvast oli vähe. Eelmisel nädalal juhtus sama. Oluline on see, et sa tahaksid koju minna. Ehk siis nad küsivad, kas sa tahad koju minna. Kui pean minema, siis jah. Ei ole sellist vastust, kas tahad koju minna? Kui vaja, siis jah. Ei ole sellist vastust, kas tahad koju minna? Jah, tahan. See on korrektne vastus.

19. juulil sadas vihma. Pidin 5.30st tõusma, kuna töötasin hotellis hommikusöögisaalis (on see sõna?). Siis sadas. Läksin hotellist 10.40 ära. Endiselt sadas. Läksin Imast oma kostüümiga kell 11.15 ära. Endiselt sadas. Jõudsin 12.15 Bella Nottesse (minu töökoht). Ikka sadas. Juhataja vaatas veel otsa ja küsis midagi, mida ma teadsin, et nad küsivad. Soovid sa koju minna? Ei. Siiatulek oli piisavalt vaevarikas, ma ei kavatsegi tagasi kõmpida. Töötasin kella 15.20-ni. Kogu aja sadas. Pärast läksin Service Paie'sse (on see kirjapilt selline? ei tea). Uurisin täpsemalt viimase palga saamist ning selgus, et kui ma 4. september (lepingu lõpp) ei tööta, siis võin juba samal päeval jalga lasta. Kui ma välja astusin, siis üllatus-üllatus sadas. Sadu lõppes kuskil 20.00 ajal õhtul. Siis vajusin voodisse ka ära, kuna ma olin lihtsalt nii väsinud. Enne muidugi ostsin lennupiletid Eestisse. Ehk siis 5. september kell 14.10 maandun ma Tallinnas. Kui keegi mind juhtumisi igatsema peaks... Pärast seda Tartu minek ning sukeldun õppetöösse. Mellu/Kätu lubasid diivanit pakkuda, Margit toob magamiskoti.

20. juulil olin saalis ning tegin sulgemist. Esimest korda. Kuskil poole kaheksa ajal väsisin täielikult ära. Ma ei teagi, mis juhtus, aga energia kadus kuhugi kaugustesse. Minema sain kuskil pool tundi pärast tööaja ametlikku lõppu, hotelli jõudsin 23 ajal. Olen maganud kuskil kümme tundi vähemalt, aga olen ikkagi väsinud. Täna on viimane päev tööl ning siis saab kolm vaba päeva. Yay for me!

Ilm on tõsiselt sitt olnud. 15 kraadi ei ole mingi suvi, isegi eestlase pilguga vaadates. Daniel (töökaaslane ning iirlane) ütles, et Iirimaa ilm on parem kui siin. See juba ütleb midagi. Ning kohtasime Kärdiga pärast esimest Pariisi külastust purjus meest, kes pidi Pluuto olema. Kärt ütles, et ajas jama. Mu toakaaslane ütles, et Pluuto kostüümis oli mingi heledate juustega mees. Super. Iga kord, kui ma Pluutot näen... Ütleme nii, et teadmatus võib õnnistus olla.

Paris, mon amour?

Kahel järjestikusel reedel oleme Kärdiga Pariisi külastanud. Esimesel korral käisime nende kahe saare peal, mis seal keset Seine’i vedelevad, ühe peal asub Notre Dame, teise peal on lihtsalt vinge ringi tuiata. Lõunasöögiks oli baguette kanaga ning üks sigahea šokolaadikook. Lõunatasime Jardin du Luxembourg’i aias. Käisime veel Louvre’s. Väga ilusad laed on seal. Ma tean, aga Mona Lisa? Ma ei mõista seda. Minu jaoks on laed igatahes paremad kui mingi kulmudeta naine. Aga eks ilu on vaataja silmades. Istusime veel Tuillers’i aias, klõpsisime mõned turistikad ning käisime Hallides väikesel ostlemistuuril. Pärast seda üritasime leida üles Pranzot, kus pidi toimuma Sebastian Marxi ühemeheetendus ning pärast seda New York Comedy Night. Andis ikka üles leida, aga see oli vaeva väärt ning rohkemgi veel. Esiteks, see koht on nii vinge, asub kuskil pööningul. Teiseks, Sebastian Marx on vinge. Ning kolmandaks, stand-up ise on vinge. Igatahes väga pull õhtu oli. Pärast ruttasime metroopeatusesse, mis on nii kuradi kaugel. Läksime veel mingit imelikku teed kaudu, päris hirmus hakkas. Aga jõudsime kohale, kõik läks hästi.

Teisel korral käisime Triumfikaare ning Eiffeli torni juures, lõunatasime selle taga asuvas pargis. Väga vale otsus. Esiteks oli väga palju eiffeleid ehk siis neid tüüpe, kes neid väikseid rauast Eiffeli torni kujukesi pakuvad. Teiseks oli väga palju pangesid ehk siis neid tüüpe, kes käisid panged käes ringi ning pakkusid vett, õlut või šampanjat. Kolmandaks oli mingi tüüp, kes meid perse saatis (fuck you), kuna me ei saanud aru, mida ta meist täpselt tahtis ning et me julgesime omavahel eesti keeles rääkida. Neljandaks olid mingid lapsvargad, kes tulid üsna lähedale ning hajutasid tähelepanu. Tulemus? Kärdi rahakott läks. Minu purk Coca-Colat kah. Õnneks avastasime selle üsna pea ning ruttasime lastele järele. Leidsime nad üles, poiss lähenes meile ning andis rahakoti tagasi. Nii viisakas noormees ikka. Mingi neli eurot vist läks, aga vähemalt sai Kärt kõik kaardid tagasi. Pärast seda olime üsna ärritatud (või noh mina vähemalt), et kõndisime vihaselt minema, alguses valesse suunda. Siis peatusime ja uurisime, kuhu minema peame. Käisime Invaliidide juures. On see nii eesti keeles? Igatahes Napoleon puhkab seal viie kirstu sees. Järjekordne poodlemine Hallides ning pärast seda Pranzosse. Suvi liitus meiega. Paraku mitte aastaaeg, vaid üks soomlanna. Mitte et mul põhjanaabrite vastu miskit oleks, aga suvi võiks olla, kui ta olema peaks. Jällegi oli eesmärgiks New York Comedy Nightil naerda, mina olin ambitsioonikam. Otsustasin esineda. Olin närvis, väga närvis, kujutasin juba täielikku vaikust ette. Aga läks hästi, naersid ning võtsid mu veidriku soojalt vastu. Sebastian ütles, et olen tagasi oodatud. Õhtu lõpetasime ühes baaris koos viie-kuue inimesega, kes samuti Pranzos olid. Väga tore oli uusi inimesi kohata ning juttu rääkida. Paraku pidime liiga vara lahkuma, selleks, et rongile jõuda. Vahemaad olime valesti arvestanud ning jaam asus kaugemal, kui arvata oskasime. Nii me jooksimegi kümme minutit järjest. Kärt esimesena, mina teisena ning Suvi kolmandana. Suutsime ka mõned sõnad vahetada.

Kärt: Kus see on nüüd?

Janika: Ooperimaja on paremal.

Kärt: Kus see peatus on nüüd?

Janika: Vasakul, ümber nurga.

Jõudsime jaama kuskil pool üks ning ma otsustasin rahulikult võtta. Ma ei saanud aru, miks Kärt edasi jooksis. Rong tuleb ju 00.41. Vale. Rong tuleb 00.31. Ah sellepärast siis.. Jajaa, õige, õige. Rong jõudis 00.35 ning saime mõne minuti veel jaamas oodata. Aga järgmine kord ma seda enam teha ei taha. Pariis ise on midagi erilist. Sõnadesse ma seda panna ei oska. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet, mida siinne arhitektuur ning kitsad tänavad oma brasserie'dega minus tekitab

Ma ei suuda kirjutada. Esiteks, mu toakaaslane ja ta vanemad karjuvad. Olgu, räägivad väga häälekalt. Teiseks, mu päevane sõnade limiit on täis, ma kulutan need töö juures ära.

Trouble in paradise

Ma olen kestvas ärrituses. Kõik häirib. Toakaaslane, kolleegid, ilm, hispaania keel, kõige rohkem aga lapsed. Linu vahetati, minule tekikotti ei jätkunud. Kõigele lisaks suutsin lasanje ära kõrvetada. Olgu öeldud, et inimesed on väga-väga toredad ning kindlasti oskaks keegi teine nende seltskonda nautida ning sinna sobituda. Minul aga puuduvad selleks vajalikud oskused, mul lihtsalt pole sotsiaalseid võimeid. Tundub, et töö juures saavad kõik kõigiga läbi, teavad, kus mis toimub ning käivad ühiselt väljas. Ehk siis suhtlevad. Ma tunnen end endiselt uuena. Läheks välja baari istuma, mul tõesti pole soovi iga õhtu oma toakaaslasega veeta. Margitiga veel, ta pole nii emotsionaalne, aga toakaaslane ärritab mind oma aktiivsusega.. Ta lihtsalt on veidi ülevoolav. Nojah, mida hispaanlannast ikka oodata. Ma isegi läheks niisama baari, aga üksi on ju imelik ning vaevalt keegi usuks, et Tiina ja Taavi mulle seltsi pakuvad. Eks sülar kaasa ning kellegagi videokõne. Siis on virtuaalsel teel mul kaaslane olemas. Niisiis pole viga inimestes, vaid minus. Ma ei oska midagi öelda, midagi küsida. Vestlus pole minu teema ja nii olen ma endiselt „weird quiet girl“.

Laupäeva varahommikul kell 3.50 hakkas hotellis tuletõrjealarm tööle ning undas viis minutit iga viie minuti tagant kella 5.15-ni välja. Kuskil 5.30 plärises see uuesti, hommikul millalgi veel ning kell 11.00 sai jällegi seda suurepärast heli nautida. Laupäeval sai ka Walt Disney Studios parki külastatud ning see oli okei. Ma ei oska midagi erilist selle kohta öelda. Käisime kahte vaatemängu vaatamas. Esimene oli mingi autode ja mootorrataste trikitamine, mängiti põnevusfilmi kaskadööritrikkide filmimist. See oli normaalne, liiga palju juttu ning vähe actionit. Teises viis Donald meid Miki võlumaailma, see oli natuke parem, naljakam ja huvitavam. Ühel atraktsioonil käisime ka, stuudiotramm näitas filmitegemise telgitaguseid.

Täna kukkus meie söögikohas üks mees kokku. Korraga nägin kahte kolleegi ning sellist ülemuselaadset tõsiste nägudega jooksmas ning kuulsin last nutmas. Aga kõik sai korda, lihtsalt oli halb hakanud. Pärast tööd hakkas vihma sadama. Tahtsin joosta, aga on-stage's ei tohi joosta. Siis kõndisin kiire sammuga ning otsustasin, et jooksen siis backstage's. Seal aga ei sadanud. Muinasjutumaailmas sadas, väljaspool seda aga mitte. Hiljem jõudis vihm muidugi mujale ka ning sadu jätkus. Nagu viimane nädal. Ning eesolev nädal. Ning Ima(gination) lukuga kapid ei ole turvalised. Ühel hispaanlannal läksid riided.

Käisin poes. Ostsin kümme croissanti, kaheksa jäätist ning kaks liitrit coca-colat. Sest siin ei saa ju ainult ühte.

What’s Disney magic, you ask? Gays and bitches.

Neid kõrvalekaldeid on rohkem kui Eestis ning nad on märgatavamad kui Eestis. Olin ma nüüd poliitiliselt korrektne? Tähendab, tegelikult pole geid üldse teemaks, see pealkiri on inspireeritud vestlusest toakaaslasega, kus me kerge vaatluse tulemusega suutsime tuvastada, et nii esimesi kui teisi leidub Disney’s mitmeid. Esimeste osas, be my guest, teiste osas, hide your attitude, bitch. Tegelikult tahan ma lihtsalt rääkida sellistest olevustest nagu seda on inimesed. 

 

 

Olen kohanud mitmeid eestlasi. Kahega töötasin Hathises koos, vahepeal oli meil lausa oma eesti nurk (noormees kassas, kaks neiut tellimusi täitmas). Tööl peaks meid olema vähemalt kaks (lisaks minule), kuid tutvunud olen ainult ühega, Johanna on tore. Nii, siis on veel mitmeid nägusid, kellega oleme paar sõna vahetanud, aga nimed on natuke hägused. Üks oli Kärdi töökaaslane Joosep. Siis oli üks tumeda peaga ja üks heleda peaga ja veel keegi. 

 

 

Ma ei tea, miks, aga ma olen suutnud sattuda ühe veidra soomlanna, teise tüütu soomlanna ning kolmanda ülbe venelanna otsa. Esimesega kohtusin lõunasöögil. Teate neid blondiine, kellest kõik need anekdoodid on? Vot just selline see soomlanna oligi. Esiteks see viis, kuidas ta sõi – kogu kandik oli toitu täis. Aga see selleks, vestlus oli palju „huvitavam“.

Ta ütles: Oh, I’m so hungry!

Ma ütlesin: Well, for me it has been the opposite. I guess it’s because I’m a little stressed out.

Ta ütles: Oh, yes, same here, but they make us eat.

Oot, mida? Nad ei sunni sind sööma, kui sul pole soovi. Sinu valik, mida oma tunnise pausiga teed. Vestlus jätkus.

Ta ütles: What to you study?

Ma ütlesin: Theatre.

Ta ütles: Oh acting?

Ma ütlesin: No, like drama literature, theoretical side of it.

Ta ütles: Oh, okay. So you must be very excited that Harry Potter is premiering on Friday.

Ei, kullake, sest mu eriala on nimelt teater. Aga ma ei tahtnud öelda, et ma ei arva Potterist suurt midagi ning laususin viisakalt, et ma pole esimest osa näinud ja siis ma vist ei saa aru ja ma pole kindel, kas ma lähen. Vestlus jätkus.

Ta ütles: So acting must be fun, yes?. And the teachers are cool, yes?

Ma mõtlesin: Ma ju ütlesin, et ei, ma ei õpi näitlemist, vaid kirjandust. Kuidas sa aru ei saa, lammas? Ma ütlesin: yes, yes it is.

 

 

Nii see lõppes. Teine soomlanna töötab Hathises ning temaga sattusin kokku (paraku) mõlemal korral, kui ma Hathises olin. Kui ta küsis mu käest, kuidas prügikotti vahetada, siis ma olen kindel, et vaatasin teda pikka aega küsimärgiga. Aga okei, kui sa ei tea, eks ma näitan siis. Ning okei, sa võid mind aidata, aga kui ma ütlen, et ma lähen koristan siis terrassi puhtaks, siis sa ei pea minuti pärast mulle järgnema terrassi puhastama, okei? Lihtsalt vaata, et sees korras oleks. Ta suutis kuidagi kohe esimesest hetkest mulle pinda hakata käima ning see pidev torkimine ka väga kaasa ei aidanud. Teisel korral olime mõlemad fillerid ehk täitsime tellimusi. Ma ütlesin talle (sest vahepeal oli vähe rahvast ja mitu fillerit), et okei, ma teen joogid, sa tee toidud. Okei? Okei. Ning ikka ma näen teda jookidega tulemas. A pole hullu, ikka juhtub, mis seal ikka. Tõsisemalt häirisid mind tema semutsemisviisid.

Ta ütles: Une Royale, s’il vous plait.

Ma ütlesin: Oh, it’s coming. And the first one’s for me.

Ta ütles: Grrrr, I’m going to eat you.

Mida? What? Quoi? Što? Eh? Palun lõpeta, see on tobe. A no okei, naljata edasi, pole hullu. Aga palun, LÕPETA MU TORKIMINE! Need, kes mind tunnevad, teavad, et mulle ei meeldi väga, kui mind ilma asjata näperdatakse ja sõrmedega torgitakse. Ning seda just Anni Annoying tegi. Kuula nüüd, sinu sõrmed ja minu ribid käivad sama palju kokku kui naeratus ning eestlane. See kõlab sama loogiliselt kui president Savisaar. Hoia oma sõrmed minu ribidest eemale. Kui sa neist just ilma ei taha jääda. D’accord? D’accord. Margit mõistab mind, mõni ehk veel. Kuna me lõpetasime alustasime samal ajal, siis me pidime ka samal ajal lõpetama. Kui ma nägin, et ta kappide juurde läks, et kotti võtta, pistsin ma jooksu. Vaatasin veel selja taha, ega ta mulle järgne ning jooksin kiiresti bussi peale, soovides ise, et buss enne teda tuleks. Tuligi. Jess, ma olen päästetud! Ei mingit torkimist enam! Jehhuu!

 

 

See, kuidas me toakaaslasega jõudsime tõdemuseni, et Disney’s leidub päris palju naissoost ülbikuid ehk bitch’e, tulenes minu kogemusest Hathises. Nimelt oli seal tööl üks Eesti venelanna, kes minusse (ning ka teistesse) üsna üleolevalt suhtus. Okei, see oli kergelt öeldud, ta oli sulaselge bitch. Ma küsisin, kas saan teda aidata. Ei mingit vastust. Kui ma üritasin aidata, siis...

Ta ütles: don’t help me, you mess up the system.

Mis süsteem? Sa passid kolm minutit seda tšekki. Samal ajal, kui sa joogid teed, jõuan ma kogu muu laadungi ära tuua. Aga okei, ma ei aita sind, ma teen siis muud tšekki.

Järsku kuulen: Don’t put the hot stuff out, that’s wrong, cold things first.

Kuule, sa käsed mul eemale hoida, sa tee sama siis minu heaks, okei? Külmad asjad on peagi valmis, Claire tuleb viimaste jookidega ning siis ongi kõik.

Peagi jälle: Don’t put the stick for coffee in. And ALWAYS TWO packs of sugar! (silmade pööritamine)

Tead, neiu, sa ärritad mind veidi. Ma olen viimased viis päeva seda filleri ametit pidanud, ma saan hakkama, ma pole sinu jaoks keegi, kellele ülevalt alla vaadata. See, et sa pikem oled, ei anna sulle seda õigust.

Töö juures tuleb vahel kööki tellimus hüüda, kui leti peal parasjagu pole.

Ta hüüdis: Une penne napolitaine.

Ma hüüdsin: Une penne napolitaine.

Kokk küsis: C’est la meme? (On see sama?)

Ma ütlesin: Non, c’est une pour elle et une pour moi et pour moi une penne napolitaine enfant aussi, s’il vous plait. (Ei, üks talle, üks mulle ning mulle veel üks pasta lapsele, palun).

Kokk ütles: D’accord. (Selge.)

Esimesena saatis kokk pasta lapsele.

Ta ütles: Actually, I was here first.

Oota mida? Kas sa nägid üldse, mis ma võtsin? On sul üks penne enfant? Ei ole? Siis palun, ära ole selline bitch.

Hiljem tahtis üks klient teada, millise lihaga on penne bolognaise.

Ma küsin köögist: Penne bolognaise, c’est avec quelle...? (Ei meenunud kohe sõna viande ehk liha)

Ta vaatas kõrvalt, pööritas silmi ning tuli: What do you want to say?

Ma ütlesin: With what meat is penne bolognaise?

Ta pööritas jällegi silmi ning küsis köögist või pigem ütles teadjalikult: Penne napolitaine, c’est avec viande et penne bolognaise sans viande.

Mina mõtlesin: vale. Köök ütles: Non, penne bolo est avec viande.

Ta ütles: Oh.

Ma ütlesin: Mais quelle viande?

Ta ütles kõvemini: Quelle viande?

Kas sa pead oma üleolekut pidevalt demonstreerima? Palun, sa pole midagi nii kõikvõimas. Sa ei tea kõike. Ka sind peab tiimiliider korrale kutsuma, peab kolm korda ütlema, et sa leti peal ei lösutaks.

 

 

Ma tean, et postitus tuli natuke kuri. Tegelikult on enamik rahvast väga-väga tore ning inimesed üldiselt meeldivad. Ma ennustan järgmist postitust reede hommikul, mis tuleb helgem, sest ma kavatsen kirjutada Pariisist!

Pizza well-done and disco for 4500 people

Esiteks olgu öeldud, et mul pole õrna aimugi, mis päev täna on. Meil Kärdiga lõppes kunagi tööpäev samal ajal ning otsustasime minna Val d'Europe'i ehk siis asula keskusesse. Meie meeltes mõlkusid pain du chocolat'd (minul) ning suured toidukotid (Kärdil). Kõndides mööda tänavat ning silmates kahtlaselt pimedat kaubanduskeskust, meenus, et on ju PÜHAPÄEV ja kõik poed on KINNI! Pettumus ja mitte väike. Istusime siis lähedalasuvasse pubisse (restorani? kohvikusse? see oli kolm ühes), puhkasime jalgu ning seadsime sammud hotelli poole.

 

 

Töö juures on mingil määral huvitav olnud. Päevad on üsna ühte sulandunud ning väga vahet enam ei tee, mis millal juhtus. Ühel päeval karjus kokk mu peale, kuna sulgesime ja nad tegid täpselt nii palju, kui vaja. Minu tellimus läks kõrvust mööda, koka karjumine mitte. Oh well, olukord lahenes, aga ikkagi mõjub see üsna laastavalt. Eriti kui sa samal hommikul näed esiteks, et bussi ei tule, siis otsustad joosta, siis näed, kuidas buss mööda sõidab ja siis õigest teeotsast mööda jooksed ja siis veel jooksed. Ühel päeval olin Hathises, mis asub Adventurelandis. Hetkel saadetakse meid erinevatesse kohtadesse, kus abi vaja. Esiteks ei leidnud ma kostüümi osasid üles, teiseks oli töö juures mingi imelik soomlanna, kolmandaks pidime kandikuid käsitsi puhastama. Rahvas siiski tore ning tänagi seadsin sammud sinna. Ahjaa, seal Hathises kohtasin ka üht eesti seltskonda, kellele lahkesti transpordi osas nõu andsin. Nii, mis veel? Bella Nottes (minu ametlik töökoht, itaalia kiirköök) tahtsid itaallased oma pitsat well-done. Ma ütlesin: but the... Ta vastas: YOU DON'T TELL ME WHAT I WANT! I WANT MY PIZZA WELL-DONE!!! Selge, selge pilt. Palun, ära ründa mind verbaalselt. Õnneks polnud tegu minu kliendiga, suunasin nad vastava teenindaja juurde. Aga peagi nägin üht naisterahvast pitsaga tagasi tulemas ning teadsin juba, mida ta tahab. Itaallanna: I want this pizza well-done, my kids won't eat this. Lõpuks, pärast viit korda ahjus, sai pitsa selliseks, nagu neile sobis. Nii, päeva eesmärgiks oli teenindada 4500 külalist. Infoks: pargi külastajaid ennustati olevat kokku 40 000 ringis. Elektriga oli mingi jama, tuled vilkusid kogu aeg. Üks pere palus, et ma lastega koos pildi peale läheksin. Täna kallas vihma taevas alla mitu tundi, pärast oli päikselisem, kuid siiski on siin suve kohta jahe. Kodune tunne. Päevas on kaks "mäsu" - lõuna kuskil 13-16 ning õhtusöök pärast paraadi kuskil tund aega. See vist on kõik. Ma arvan. Võib-olla veel ehk see, et mu suhkruvajadus on märgatavalt tõusnud. Üldiselt söön ma üsna priske lõuna, mille jooksul tarbin ma ka küllaltki suures koguses magusjooke. Ning õhtusöök koosneb tavaliselt mingitest juurikatest/puuviljadest. Lihtsalt pole viitsimist ja isu süüa kella 20 paiku midagi suuremat.

 

 

Toakaaslasega on meil suhted väga head. Suisa nii head, et ta jättis ukse lahti, kui ta vetsus käis. See on juba kõrgem tase, ma ehmatasin ikka üsna ära. Üks asi, mis mind aga vägagi häirima on hakanud, on see kate, mis ta iga öö ette laseb. Muidu poleks midagi, aga mulle ei meeldi üles tõusta ning näha, et endiselt on pime. Nagu koopas elaks. Talvine Eesti meenub sedasi. Nii ma tõusengi üles, lasen katte ülesse ning pikutan veel umbes 15 minutit. Ta on ka üsna agar. Selles mõttes, et kui midagi valesti on, ruttab ta kohe alla vastuvõtulauda. Nii me läksimegi ühel õhtul patjate osas selgitust küsima. Järgmisel päeval koristamise kohta. Siis otsisime pesuruumi (pesumasin + kuivati). Siis otsustasime 15. juulil toitu minna koos ostma. Ning viimaks, et peame vastuvõtulauda minema ning koristamise üle selgitama.

 

 

Ma ei uskunud, et ma kunagi midagi sellist pean ütlema, aga mu nimi kirjutatakse ühe N-iga. Samas, ega vahet pole, kolleeg kutsub mind niikuinii baby’ks.

Disney, c'est la magie, c'est magnifique!

Come on, bébé, show that Estonian force

Viimased kaks päeva on möödunud töötähe all. Iseenesest mind ei morjenda, kui JOKK kohaselt pean ma töötama kuus päeva järjest, aga mind häirib veidi see, kui nad saadavad mu lõunapausile (45 minutit) pärast 50 minutit tööd. No kuulge, ma võin söömata olla, minu jaoks pole see oluline. Kui nad soovivad, et ma triksis-traksis-korras-nagu-Norras oleks, siis palun, andke mulle see lõunapaus mingi 16.00 ajal või nii. Ma saan aru, miks nad varem lõunale saadavad: siis on vähem rahvast, 13.00 paiku läheb üsna kiireks. Aga neljast on jälle vaiksem ja las ma lähen siis, d'accord? Või las ma jätan lõuna vahele ja selle asemel võtaks mingi 10-minutilised pausid selle tipptunni ajal. Mis iganes, aga palun ärge sundige mind sööma kaks tundi pärast hommikusööki. D'accord? D'accord.

A töö juures on tegelikult vahva. Vähemalt praegu, kui ma veel noor ja roheline olen. Minu eilne järelvaataja ütles isegi paar head sõna tehtud töö kohta. Segadust on palju, ega ma tea täpselt seda hierarhiat ja suutsin täna jälle valel ajal vales kohas olla, aga juhtub. Neljapäeval suunavad nad mu ajutiselt teise söögikohta. Ainult neljapäevaks, aga seda võib ka edaspidi juhtuda. Ehk siis uus keskkond, uus kostüüm, uued inimesed. Ma tahan laudu koristada, vähemalt see süsteem peaks sama olema. Konkreetsust, tundub, prantslased ei armasta. Aga eks iga algus ole raske. Töö juures ristiti mind bébé'ks ehk baby'ks ehk lapsukeseks, kuna ma pidin nii süütuke välja nägema. Hah, kui nad ainult teaksid. (Eelneva lause kõla on selle paikapidavusest dramaatilisem - toim.)

Millest ma hetkel puudust tunnen, on tuttav toit. See, mis me sööklas saame, on seni olnud väga rasvane ja maitsetu ning kui aus olla, siis täna isegi natuke iiveldamaajav (mis võis olla tingitud sellest, et mul oli üleüldiselt üsna kehv olla). Ma keeldun söömast saepurumaitselist kotletti, täiesti kategooriliselt. Isu ka pole, sest palav on. Ning kui palav pole, siis on väsimus ja närvid, mis isu ära viivad. Eks ma midagi ikka söön, aga enamjaolt on see olnud miskit värsket ja rohelist, sest midagi enamat pole mu keha hetkel suuteline vastu võtma. Eks ma reedel proovin hommikul vara poodi minna ja midagi meelepärast leida.

Ma lugesin eelnevaid postitusi, hirmus hakkas. Eks kolmekeelses keskkonnas (inglise, prantsuse ja eesti) elamine nõuab oma osa. Õigekeelsuse arvelt.

Paraadile, paraadile, lähme kõik paraadile!

Laupäev oli vaba. Käisime Val d'Europe'i kaubanduskeskuses, mis on suurem kui mina. Olgu, see pole hea võrdlus, kõik on suurem kui mina. See on suurem kui [sisesta midagi hiiglaslikku]. Poode on metsikult palju, hinnad on metsikult odavad. Või noh, rohkem kui Eestis, odavam kui Eestis. Lemmikpood oli Desiguali oma, mis on nii värviline ja vinge, et ostaks tühjaks. Margit läheks lolliks seal. Hinnad on kah muidugi vastavast klassist (ehk siis sinna kõrgema poole peale).

Õhtul sai parki kah külastatud. Nägime paraadi, mis oli päris vahva. Printsessid läksid paraku liiga kiresti mööda. Kahel atraktsioonil käisime samuti. Esimene oli It's a small world - rahulik paadisõit, kus nukud demonstreerisid erinevaid riike. Eestit polnud. Teine oli "speiss montenn" ehk Space Mountain: mission 2. See oli hirmsam kui mina. Olgu, see polnud nii hull. Teema oli reis Kuule. Ning kui sa istud oma istme sees kallaku peal, suunaga üles ja kuuled "trois, deux, un" ning kogu rong suurel kiirusel üles tuiskab, siis hakkab hirmus küll. Esimene mõte oli: laske mind siit minema! Siis sain aru, et ega ma siit kuhugi ei pääse ja otsustasin nautida seda kiirust ning 360-t. Kogu sõit toimus pimeduses. Või vähemalt mina mäletan seda nii. Mingid valguskiired vist olid, aga põhimõtteliselt nagu kosmoses ikka. Sõidu lõpus naersin ma hüsteeriliselt ning püsisin vaevalt jalul.

Täna on Pariis, täna on stand-up. Inglise keeles. Ma tean, veider, eks ole? Ingliskeelne stand-up prantsuskeelses Pariisis. Très weird.

Come with me, baby, I speak chinese.

Ma lubasin, et nalja hakkab saama ja sai kah. Esiteks oli meil kassakoolitus. Ma olin väsinud. Tõestus? Lause vihikust: sulas makstes raha kõrvale, et kliendid ei hakkaks magama. See tähendab, et kuni antakse vahetusraha, peab rahatäht olema nähtaval nii sulle kui kliendile, et ei saaks mingi kärukeeramine alata. Ju mu mõtted olid kuskil mujal. Meie nimed muutusid kah. Mina olin Julia, Kärdist sai Mark. Ma ei julgenud koolitajat parandada ka, imelikuks läks. Tähendab moment oli möödas, kuna ma esimene kord teda ei kuulnud ning teine kord, ma ei parandanud, nii ma Juliaks muutusingi. Peitsin oma nimesilti, et ta viga ei märkaks. Ning siis ta pidi mõistatama, miks ma ei reageeri, kui ta üle saali "Julia, how to you like your meat?" küsis.

Kassa ise? See on imelihtne! Disneylandil on kõigest 11 erinevat maksevõimalust ning üle 300 kupongi. Aga arvestades minu prantsuse keele taseme puudumist, siis tõenäoliselt ma sinna ei istu. Ja ega ma väga kurvastagi. Pärast treeningut selguski hirmuäratav tõde: ma pean minema tööle. 2 tundi ning 30 minutit selgus vastupidine tõde: polegi nii hull. Ehk siis kõik naeratasid, kõik tegid nalja, kõik suhtlesid. Mulle näidati töökohta ning oma tegemisi vähemalt kolm korda. Pidin saali puhtuse eest hoolitsema. Sain oma olematut prantsuse keelt ka praktiseerida (Où est les toilettes? Mais les serviettes? Napkins?).

Ühe tegid nad mulle selgeks: suhtlus toimub prantsuse keeles. Esimesel päeval lubasid nad inglise keeles asju seletada, edaspidi aga ainult prantsuse keeles. J.P (rahaboss) lubas hiina keelt kasutada. SuperKevin demonstreeris nõudepesumasinat. Heliefektidega. Põhiline oli aga: Ca va? (Kõik korras?/Kuidas läheb?). Minu iseenesestmõistetavale vastusele ca va (kõik korras), nad ainult naeratasid. Ju nad eeldasid, et ma olen täiesti läbi. Eks päeva lõpuks oli tore istuda küll, aga ma oleks võinud seal veel paar tundi ringi tuulata. Ning teatraalsele inimesele kohaselt mulle meeldib mu kostüüm.

Õhtu läbi, meel oli hea, läksin poodi, ostsin hunniku lehtsalatit, kuna see oli nii odav, kõndisin asjadega hotelli, puhkasin natuke, läksime Disney Village'sse (isikute arv muutus, kuna nüüd oli kaasas ka Kärt), mille ma nüüd tühjaks tahaks osta, ootasin pool tundi rongi ning veel 15 minutit, et see kuhugi sõidaks (polegi ammu oodanud), ostsin šokolaadi ja vett, harjutasin veel natuke prantsuse keelt ning jõudsin tagasi hotelli. Täna ootab ees Disneylandi park.

Mu toakaaslane vihkab valgust. Mis on irooniline, kuna ta on pärit Hispaaniast.

Weird quiet girl attacking the fire without clothes

Eilne päev oli üsna masendav. Meie koolitaja selgitas küll tähtsamaid asju ka inglise keeles, kuid siiski oli arusaamine keerukas. Päeva lõpuks olin ma nii väsinud, et ei suutnud enam üldse midagi jälgida. Eks tiimijuht sai küsimärgist mu näos aru, et ma väga miskit ei mõista. Küsis mu kodumaad ning tõi eestlanna kohale. Jaana selgitas paar asja, aga ikkagi olen üsna udus. Lisaks selgus, et mul läheb väga raskeks, kuna jutt käib prantsuse keeles. Nojah, paber, pliiats, sõnastik on kohustuslikud.

Koolituse alguses istusin ma üksi ühes nurgas ning muidugi pöörati sellele tähelepanu. Lõpuks otsustasin midagi ette võtta. Lähenesin arglikult ühele grupile ning ütlesin, et ma lihtsalt olen nendega, kuna ma ei taha olla "weird quiet girl". See võib küll üllatusena tulla, aga suhtlemine pole minu tugevaim külg. Sotsiaalne olukord? Raskem kui diferentsiaalvõrrand (tegelikult ma ei tea neist midagi, aga seda sobivam on võrdlus). Ma tõesti-tõesti väga-väga proovisin sulanduda, aga ei. Kõik minu ponnistused läksid luhta. Tõestus? Juhtum pausi ajal. Teised läksid kohvi võtma ning mina suundusin laua taha. Ainult et nad ei liitunud minuga, vaid istusid teise laua taha. Niisiis ma istusingi taas üksi. The Weird Quiet Girl.

Hotellituppa mineku ajal tabas mingi täielik meeleheide. Ka toas olin ma üsna tujutu. Ning siis, kui mu silmad olid juba punased, juuksed sassis ning pidžaamad seljas astus sisse mu toakaaslane. Nerea Hispaaniast Gran Canarialt. Väga tore tüdruk.

Tänane päev (30.06) oli positiivsem. Meie koolitaja, kes turvalisusest rääkis, kõneles vaheldumisi inglise ja prantsuse keelt ning ka sellest viimasest sain ma enamikku aru. Suhtlus teistega toimis ka. Rohkem kui eelmisel päeval. Näiteks arutasime soomlannadega vandesõnade sarnasuse/erinevuse üle meie keeltes. Õpetasime ühe sõna iirlannale ka selgeks. Meditsiiniline kontroll võttis poolteist tundi vähem aega, kui arvasime. Meil oli kaks võimalust: minna tööle või istuda niisama ning oodata oma aja lõppu. Valik läks viimase kasuks. Arsti juures oli natuke naljakas, kuna minu arst oli ainus, kes käskis end pesuväele võtta. Olgu öeldud, et tegu oli meesarstiga. Take your clothes off and bend over.

Õhtul oli suur-suur Cast Member Party. Tasuta söök ja jook (mittealkohoolne!) oli kõikjal. Igast köögist. Pitsad, hamburgerid, kevadrullid, nuudlid, jäätised, vahvlid jne jne. Kõike oli külluses. Kahjuks ei jätkunud taustamuusika jaoks raha - mängis ainult üks plaat. Show'd oli ka: meeskonnaliikmed olid ise kava kokku pannud ja esinesid. Oli mees Lady Gagast kuni hõbekõrideni.

Päev on olnud pikk, räägitud on rohkem kui aasta eest (toakaaslasega jutustasime vähemalt kaks tundi) ning homme on treening ning töö? Kes seda teab.. Mina mitte. Nalja hakkab saama.

PS! Ahjaa, meil on igasuguseid soodustusi kõikjal ja tasuta sissepääs parki. Sõida, palju jaksad, osta, palju jaksad. Sweet!

Parlez-vous franglaise?

Kui lõbus oli see teine päev: Disney Traditions. Kuulasin kuskil 6 tundi teksti, millest arusaadavaks osutus 5%. Ma pole kunagi varem end nii kohatuna tundnud. Olen kohal, aga kohta pole.

Hommik algas paljulubavalt. Sadas vihma, mis tõotas jahedust, tundsin väsimusest hoolimata end värskelt ning tegudeks valmis. Jõudsime Universitysse, räägiti palju prantsuse keelt, natuke inglise keelt. Pole hullu, saab hakkama. Minu entusiasm vähenes iga lausutud fraasiga: ma ei suutnud millestki aru saada. Tegu oli justkui kehavälise kogemusega. Jälgin, kuidas ma istun ruumis, kus räägitakse väga aktiivselt. Naerupahvak. Enamiku jaoks, minule mitte. Asi pole huumorimeele, vaid keele mõistmise puudumises. Sein on ees, ei saa üle ega ümber. Parim osa oli aga "koolitaja" viimane lause: ma tean, et osad teist ei saa prantsuse keelest väga hästi aru. Viimane lause, kogu päeva lõpetuseks. Ma polnud küll ainus, kes suurema osa ajast teadmatusest viibis, aga ega see mu olukorda paranda. Temperatuur näitas jällegi üle 30 kraadi. Tuleb väsitav suvi.

Nägime pargi ka ära. Täpsemalt Disneyland Park pargi, Walt Disney Studios jääb teiseks korraks. Maailm, kuhu sisenetakse, on tõepoolest maagiline. Ainus asi, mis reaalsusest sisse tungib, on ootamine. Kõikjal. Lõunatada võis ette antud kohtadest vabalt valida. Astusime sisse kiirtoidukohta Chatelet des Marionettes, kus pakuti friikartuleid, röstkana, burgerit... Ja me ootasime. Tükk aega. Sest meid teenindas kõige aeglasem teenindaja. Tema kaitseks: ta pidi üksi kahte saba teenindama. No mis seal ikka. Burger oli üsna kuiv, lisasin kastmeid juurde. Pärast koolitust käisime veel poest läbi ning maandusime hotellis. Mina rampväsinuna ja üksi.

Taevas on oranž. Sajab. Homme on jälle uus päev.

Pourquoi attendre?

Olen Pariisi lähistel, Disneylandi asupaigas. Istun oma hotellitoas. Üksi. Jõudsin siia 27. juunil 2011. aastal. Kuid see kuupäev ei jää tähistama päeva, mil ma saabusin Pariisi, et asuda kaheks kuuks Disneylandi tööle. 27. juuni 2011 oli ametlik ootamise päev.

Ma ootasin lendu, ma ootasin maandumist, ma ootasin pagasit, ma ootasin bussi, ma ootasin järgmist bussi, ma ootasin paberite kordaajamist, ma ootasin juhiseid, ma ootasin veel üht bussi, ma ootasin oma toa võtit (seda viimast kuskil poolteist tundi) ja seda kõike vähemalt 34-kraadises kuumuses. Olgu, kui täpne olla, siis Riia ja lennuk ise olid pisut jahedamad. Lend oli talutav. Teadmiseks, ma ei salli lendamist, üldse mitte. Ainuüksi mõte eelseisvast õhkutõusmisest muudab hingamise raskeks. Rääkimata turvaväravatest ja pardaleminekust. Aga ma olin tubli. Kärt (Raud, viibib samuti siin, kuid teiselpool maja - toim.) ka aitas, viis mõtted kõrvale - üritasime aru saada, miks mulle lendamine vastumeelne on. Sügava ja põhjapaneva psühhoanalüüsi käigus selgus, et kuna ma olen aeglane inimene, siis mu aju ei jõua lennuki kiirusele järele ning selline keha ja vaimu ebakõla tekitabki vastumeelseid tundeid. Psühholoogiliste tegurite kõrval mängivad rolli ka füüsilised tegurid. Täpsemalt vasak kõrv (samuti parem), mille kohanemine muutuva rõhuga on tugevalt häiritud. Õhkutõus ja maandumine on ebameeldivad.

Proovisime Kärdiga (ikka seesama jah - toim.) ühte tuppa saada, aga asjapulk vaatas kõigepealt ohates otsa, käis kuskil ära ning tuli eitava vastusega tagasi, samas lohutades, et asume samal korrusel, üks ühes, teine teises maja otsas. Vahemaa on umbes täpselt 263 sammu. Lõpuks olin ma nii väsinud, et tahtsin kohe voodisse vajuda. Aga enne tuli süüa hankida. Lahendus? Kolm kilomeetrit jala kaubanduskeskusesse, sest bussid siin enam ei käi. Supermarket on hiiglaslik, asjad võõrad, süsteem imelik. Piimad istuvad soojas ja kehtivad septembrini. Isegi mina, kes ma piima ei tarbi, saan aru, et see pole normaalne.

Öö on. Üleüldine kurnatus ja rahutus piinavad. Torm on. Ehk pühib kuuma ära.