Parlez-vous franglaise?

Kui lõbus oli see teine päev: Disney Traditions. Kuulasin kuskil 6 tundi teksti, millest arusaadavaks osutus 5%. Ma pole kunagi varem end nii kohatuna tundnud. Olen kohal, aga kohta pole.

Hommik algas paljulubavalt. Sadas vihma, mis tõotas jahedust, tundsin väsimusest hoolimata end värskelt ning tegudeks valmis. Jõudsime Universitysse, räägiti palju prantsuse keelt, natuke inglise keelt. Pole hullu, saab hakkama. Minu entusiasm vähenes iga lausutud fraasiga: ma ei suutnud millestki aru saada. Tegu oli justkui kehavälise kogemusega. Jälgin, kuidas ma istun ruumis, kus räägitakse väga aktiivselt. Naerupahvak. Enamiku jaoks, minule mitte. Asi pole huumorimeele, vaid keele mõistmise puudumises. Sein on ees, ei saa üle ega ümber. Parim osa oli aga "koolitaja" viimane lause: ma tean, et osad teist ei saa prantsuse keelest väga hästi aru. Viimane lause, kogu päeva lõpetuseks. Ma polnud küll ainus, kes suurema osa ajast teadmatusest viibis, aga ega see mu olukorda paranda. Temperatuur näitas jällegi üle 30 kraadi. Tuleb väsitav suvi.

Nägime pargi ka ära. Täpsemalt Disneyland Park pargi, Walt Disney Studios jääb teiseks korraks. Maailm, kuhu sisenetakse, on tõepoolest maagiline. Ainus asi, mis reaalsusest sisse tungib, on ootamine. Kõikjal. Lõunatada võis ette antud kohtadest vabalt valida. Astusime sisse kiirtoidukohta Chatelet des Marionettes, kus pakuti friikartuleid, röstkana, burgerit... Ja me ootasime. Tükk aega. Sest meid teenindas kõige aeglasem teenindaja. Tema kaitseks: ta pidi üksi kahte saba teenindama. No mis seal ikka. Burger oli üsna kuiv, lisasin kastmeid juurde. Pärast koolitust käisime veel poest läbi ning maandusime hotellis. Mina rampväsinuna ja üksi.

Taevas on oranž. Sajab. Homme on jälle uus päev.

Pourquoi attendre?

Olen Pariisi lähistel, Disneylandi asupaigas. Istun oma hotellitoas. Üksi. Jõudsin siia 27. juunil 2011. aastal. Kuid see kuupäev ei jää tähistama päeva, mil ma saabusin Pariisi, et asuda kaheks kuuks Disneylandi tööle. 27. juuni 2011 oli ametlik ootamise päev.

Ma ootasin lendu, ma ootasin maandumist, ma ootasin pagasit, ma ootasin bussi, ma ootasin järgmist bussi, ma ootasin paberite kordaajamist, ma ootasin juhiseid, ma ootasin veel üht bussi, ma ootasin oma toa võtit (seda viimast kuskil poolteist tundi) ja seda kõike vähemalt 34-kraadises kuumuses. Olgu, kui täpne olla, siis Riia ja lennuk ise olid pisut jahedamad. Lend oli talutav. Teadmiseks, ma ei salli lendamist, üldse mitte. Ainuüksi mõte eelseisvast õhkutõusmisest muudab hingamise raskeks. Rääkimata turvaväravatest ja pardaleminekust. Aga ma olin tubli. Kärt (Raud, viibib samuti siin, kuid teiselpool maja - toim.) ka aitas, viis mõtted kõrvale - üritasime aru saada, miks mulle lendamine vastumeelne on. Sügava ja põhjapaneva psühhoanalüüsi käigus selgus, et kuna ma olen aeglane inimene, siis mu aju ei jõua lennuki kiirusele järele ning selline keha ja vaimu ebakõla tekitabki vastumeelseid tundeid. Psühholoogiliste tegurite kõrval mängivad rolli ka füüsilised tegurid. Täpsemalt vasak kõrv (samuti parem), mille kohanemine muutuva rõhuga on tugevalt häiritud. Õhkutõus ja maandumine on ebameeldivad.

Proovisime Kärdiga (ikka seesama jah - toim.) ühte tuppa saada, aga asjapulk vaatas kõigepealt ohates otsa, käis kuskil ära ning tuli eitava vastusega tagasi, samas lohutades, et asume samal korrusel, üks ühes, teine teises maja otsas. Vahemaa on umbes täpselt 263 sammu. Lõpuks olin ma nii väsinud, et tahtsin kohe voodisse vajuda. Aga enne tuli süüa hankida. Lahendus? Kolm kilomeetrit jala kaubanduskeskusesse, sest bussid siin enam ei käi. Supermarket on hiiglaslik, asjad võõrad, süsteem imelik. Piimad istuvad soojas ja kehtivad septembrini. Isegi mina, kes ma piima ei tarbi, saan aru, et see pole normaalne.

Öö on. Üleüldine kurnatus ja rahutus piinavad. Torm on. Ehk pühib kuuma ära.