Ametlikult tööta(si)n ma Bella Nottes, kuid mind on transfeeritud Colonel Hathisesse, Sequoia Lodge'i hommikusöögilauda abistama, välikärudesse, Casey's Cornerisse ning viimase nädalaga lisandus ka En Coulisse, mis asub Stuudio osas. Sain seal õnneks köögis töötada, mis oli üsna okei. Kui üks natsikokk välja arvata, kes järjepidevalt mu kõrva ääres karjus. Ning mida ma siis köögis tegin? Pakkisin burgereid. Mõne aja toppisin ka friikaid topsidesse. Ja oligi kõik.
Eelmise postitusega unus öelda sellist väikest asja, et meil käis külalisi kodumaalt. Oma ema kolleegiga lasin omale musta leiba saata. Juhtumisi juhtus ta olema mu sõbranna sõbra naabritädi. See sõbranna sõber või siis teisiti mu koolikaaslane (noh endine nüüd, kuna ma ju õpin rõõmsalt ülikoolis) oli ka kaasas. It's a small world after all..
Ja sõbranna koos vennaga käis ka külas. Päris tore oli. Muidugi oli just siis ilus ilm. Arvestasin, et kokku on meil suveilma olnud kuskil nädala jagu. Õnneks jagus seda ka minu viimastele vabadele päevadele. Nimelt on hetkel 29 kraadi.
Viimane nädal on üsna tegus olnud, kuid seda väsitavam nii füüsiliselt kui ka vaimselt mulle. Esiteks muidugi töö ning ületunnid, kuna kõik lähevad ära ja siis tuleb see viimane suvine kiiraeg hakkama saada. Käisime seltskonnaga lasermängu mängimas (nagu paintball aga laseriga), pidasime kolleegi sünnipäeva ning lisaks oli meil suur "soiree de depart de CDD", kus olid enamik kui mitte kõik meie resto suvetöötajad kohal. Miks vaimselt väsitav? Sest kõik lähevad ära ja kõigi teed lähevad lahku ja kõik igatsevad kõiki ja kõigil on kurb. Välja arvatud minul. Ning see mind vaimselt väsitabki. Üritada aru saada sellest, kuidas on võimalik kahe kuuga nii lähedaseks saada, et ilma enam kuidagi üldse ei saa hakkama. Või noh vähemalt näiliselt. Siis ongi ühelt poolt grupp inimesi, kes vähemalt pealt näha ääretult siiralt igatsevad. Teiselt poolt mina, kes lahkub sõnadega "nojah, oli tore". Eks mõni tore inimene ikka on, kellega ideeliselt, kui elaks samas riigiski vähemalt, võiks edasi suhelda. Muidu aga, ma ei tea, ei saaks öelda, et mul just meeletult kurb ja kahju oleks neist lahkuda. Vähemalt olen siiras. Aga nemad on ju ka siirad? Nojah, ju siis mul pole südant.
Aga kõige toredam üllatus oli see, kui üks teatas mulle, et kuule, sul on kiri allkorrusel. Kiri? Margit oli mulle nimepäeva puhul (15. august) väikese paki saatnud. Sees oli koomiks ja mu lemmikkommid ja üks kiri ja üks inforaamat (Margit on siin). Ütlen ausalt, pisar tuli silma. Aitäh sulle!
Täna on 2. september. Homme on 3. september. Ülehomme on 4. september. Üleülehomme on kodu.
