Ehk siis suutsin oma nimesildi koju jätta. Tavaliselt on see mul alati ID kaelapaela küljes. Nimesildi haak oli aga kotis lahti tulnud. ID tuli kaasa, silt jäi kotti. Nõnda olingi terve tänase päeva Claude. Mu töökaaslane samuti. Üritasin jällegi vale kapi ust lahti murda. Ilmselgetel põhjustel ei õnnestunud seda avada. Sain teada ka järgmise nädala graafiku. Neli päeva järjest 7.30-st tööle. Ei ole lõbus, üldse mitte. Aga töö on töö, graafik on graafik ning eks ma tulingi ju siia raha teenima. Mida siis veel? Inimestega tutvuma? Pariisis aega veetma? Ei-ei-ei.
Aga ikkagi vaikselt tutvun. Reedel tähistasime Pariisis osade töökaaslastega ühe töökaaslase sünnipäeva. Käisime Cafe Oz-is, austraalia baar-diskoteegis. Kui ma Fostersit nägin, siis ma lihtsalt hakkasin naerma. Kes midagi Austraaliast/austraallastest kuulnud on, saab aru, miks. Õhtu oli tore, tantsisime esimese rongini välja. Hommikusöök koosnes pitsast ning Coca-Colast. Kui töökaaslasega hotelli poole jalutasime, siis tõdesime, et hommik on ilus ning päike on ilus ning jäneseid nii elusaid kui surnuid leidub igal ajal. Kell oli 7 hommikul. Hiljem avastasin ühe sinika. Eks iga pidu ole korda läinud, kui avastad enda kehalt sinika, mille olemasolust sa teadlik polnud. Olgu, tegelikult polnud asi nii hull, tean küll, kust ma selle sain. Nimelt tantsisime ühe kõrgenduse peal ning kahe poole vahel oli mingi madalam auk, kuhu mul õnnestus astuda. Nii lihtne see oligi. Üks ebameeldivus ikkagi oli. Nimelt hommikul eeskujuliku kodanikuna masinast piletit ostes lõi ekraanile kiri Card Error. Võtsin kaardi ära, ei piletit, ei tšekki. Tegin ostutehingu uuesti, sain oma pileti. Hiljem avastasin, et esimese korra eest läks siiski raha maha. Seega maksin topelt. Nunnu. Ahjaa, päeval käisime veel Kärdiga pargis. Külastasime Adventurelandi, mis mulle seninähtutest kõige rohkem meeldinud on, kuna seal on lihtsalt nii palju rohelust. Külastasime kõiki võimalikke atraktsioone, sest meie eesmärk on kõik läbi käia. Päeva lõpetasime kolme palli Ben&Jerry's-e (kuidas see õige kirjapilt siin on, ei tea ma) jäätisega. Päris hüva kraam oli.
Ilm läheb tasapisi paremaks. Täna oli koguni 21 kraadi vist. Ja päike paistis. Nii nunnu. Kurtsin ilma üle oma väga heale sõbrannale (sa tead küll, kes sa oled, sa väike kurat), kes mind vait sundis, öeldes, et no kuule, sa oled Pariisis. Ja siis? See ei tähenda, et ma ei võiks kurvastada selle üle, et ma korralikku suve (ilma mõttes) ei saa. Niigi oli pool aastat seda väga-väga nunnut lume, nüüd ei saa ma kaua oodatud päikest kah mitte, vaid sukeldun Eesti sügisesse ning pilkasesse talve. Pariis pole mingi imeasi, ärge idealiseerige Pariisi üle.
Toakaaslane käib ajudele. Esiteks ta ohib ja ähib kogu aeg. Teiseks ta askeldab kogu aeg. Ajas mind täna jälle alla adminniga rääkima, kuna nad on teiste Disney töötajate tube koristanud, aga meie oma mitte. Küsisin, et oled ikka kindel, et nad pole meie põrandaid puhastanud. Jah, täiesti kindel. Kuna täna oli all järjekord, siis ta uuris mu töögraafikut (mida ta absoluutselt iga päev teeb, sest ta tahab silma peal hoida, millal ma kus liigun) ning pani paika, et homme lähme uuesti. Ma ei tea, kas ma seda juba varem kirjutasin, aga üks kord ta saatis sõnumi, et kus ma olen, kuna ma ei tulnud kohe pärast tööd hotelli, vaid jõudsin sinna kaks tundi hiljem. Ma nimelt, kullake, otsustasin välja istuma minna. Ning ma ei pea sulle oma tegemistest aru andma, d'accord? Siis ta planeerib MEIE vabasid päevasid. Millal kurat minust ja sinust MEIE sai? Ma plaanisin laupäeval poole päevani põõnata, aga ei, läksime koos šoppama. Tahtis osta endale sama jaki, mille mina omale soetasin. Ning reedel, kui ma olin öelnud, et ma lähen OMA töökaaslastega Pariisi OMA töökaaslase sünnipäeva tähistama, ütles ta, et ta vist tuleb meiega. Ei-ei, see polnud kutse, ma lihtsalt ütlesin, et ma lähen OMA töökaaslastega Pariisi. Õhtul ütles veel, et osad inimesed (tema kaasaarvatud) lähevad Billy Bob'i ning et ma võin ka tulla, kui ma Pariisi ei taha minna. Milline sõna lausest "Ma lähen Pariisi" segaseks jäi? Või minu kõhklevat tooni näitas? Ei näidanudki, seda polnudki. Nagu juba varem öeldud, põrutasin Pariisi. 24/7 koos olla suudan ma väga vähestega, mu toakaaslane nende hulka ei kuulu. Ning ikka ja jälle pean ma mainima, et ta on iseenesest tore tüdruk, aga ta muutub natuke lämmatavaks. Ning kui ma tunnen, et keegi mind nöörima hakkab või minu tegemisi kontrollima üritab hakata või mind kontrollima üritab hakata, isegi kui see nii pole, aga mulle see tunne tekib, siis hoidke alt. Ütleme nii, et mulle ei meeldi see. Ärritus tekib. Võin isegi väga kurjaks ja õelaks muutuda. Öelda asju, mida ma ei mõtle. Ma ei peatu millegi ees, et oma vabadus ning hingamisruum tagasi saada. Eks näis, mis juhtuma hakkab.
Potato, lay brick ehk pudel vett, piimapakk ehk prantsuse keel võib vahel naljakalt kõlada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar